Kui oled kohal
Küünitan käe üle sinu, et haarata öökapilt telefon. Tuba on häguses valguses kui see lõputuna näiv udu, mis viimasel ajal linna on vallutanud. Klikkan mobiilil ja see näitab, et on veel vara. Väga vara. Natuke viis läbi. Sina magad ja ei ärka mu nahistamise-nagistamise peale. Maga pealegi, merekaru, mu kapten Trumm. Ei soovigi su und riivata - kui siin oled, magad kaua ja põhjalikult, lõunani välja. Mina magan oma une kiiresti ära, et see napp paartund enne sinu ärkamist pühendada kirjutamisele. Mu muusa tuleb koos sinuga ja lahkub täpselt siis, kui uks su järel sulgub. Ma olen muusale kade. Tõsiselt. Tema näeb su elu sealpool mind. On koos sinuga su kaptenisillal, tallab tuulega võidu laineid ja suudleb sulnilt su parkunud huuli, silitab su mõhnaseid ja karedaid sõrmi. Hrrrr.
Kui lahkud, siis ma ainult mõtlen ja unelen, üritades sõnu miskitpidi kirja panna, aga need read on tühjad nagu kalavõrgud. Seega ma tõusen praegu, püüdes vähem kära teha ja sean end sisse kõrvaltoa diivanil koos pleedi ja rüpekaga. Aeg enne su tõusmist on minu ja muusa päralt. Magusam ja loovam aeg kui eales varem.
Üks kena päev ma olin kurb, sest ma kartsin, et see, mis meil on, saab otsa. Kirg kirjutamisest kaob koos sinu ja muusaga. Sa vaatasid mind ja ütlesid, et tüdruk, ära mõtle nii, oleme praegu koos ja seni, kuidas see meile määratud on. Minu jaoks varastatud aeg. Keegi on kuskil, kes ei tea ja ma loodan, et ei saa iial teada. Ja samas sügaval sees ma loodan, et üks päev tuled ja jäädki. Algab "meie" aeg. Riidekapp saab su riideid täis ja ma tunnen seda sinu lõhna siis, kui oled ära, oma merekäike tegemas. Saan pugeda su särkidesse ja uinuda siis otsekui su embuses.
Sa oled üle hulga aja mees, kes tuli mu ellu ja asus asju korda seadma. Neid üksiku naise asju, mis vajavad säädimist. Nagu kapihinged või elektripistiku kinnituskruvi. Vannitoa tilkuv kraan. Hm, nii loomulik paarielu. Me arutame, mis õhtuks süüa teeme ja kas läheme koos poodi või käib üks seni ära, kui teine teeb kodus ettevalmistusi. Siis, õhtul, enne ööd, haarad mu kaissu ja ütled, et tüdruk, ma tahan sind merele... Merele me ei lähe, aga randa küll. Su käsi kord mu õlal, pihal, puusal, siis jälle õlg, piht, puus. Olgu siis tibutav taevamärg või tige idatuul, ma mahun su kaenlasse ja me kõnnime mööda veepiiri. Sõnagi lausumata. Sest mina tean ja sina ka - kes merele sündinud, see mere oma. Alles pärast merd tuleb muu, see elu kuival. Tean, et esikohal on alati meri ja ma lepin, sest muud moodi ma ei oskakski. Aga - mu armastus on suurem kui see sinine avarus, suurem kui sa võibolla kanda suudad, sestap olen ma ettevaatlik, et sind mitte lämmatada.
Mõtsin, et võibolla kaua aegu tagasi me olime koos, sest miks muidu koos sinuga olen ma nii üks ja tervik. Ei hooli, mis oli enne ja ei taha teada, mis saab homme. Ma kui meri, kes rapsib ja mäsleb ja sina kui tuul - tulles teab-kust, silud mu lained madalaks loksuks ja silitad seni, kuni uinun tüünseks.
Vaatasin otse su klaari pilku ja teadsin, et olen kaotanud. Kaotanud oma tahted ja mõtted. Sõnad sulasid suhu ja kõik ümbritsev kadus. Hingata ei jakasnud ja süda oli ainuke organ mis oma tagumisega teatas, et see kõik on päriselt ja mitte haldjauni.
Mähin oma jalad ümber su karuse keha ja poen peadpidi su kraapiva lõua alla, su käed ümber minu. Koos hingame sisse, koos hingame õue. Ja mul on nii kuradima hea olla, et võiks su embuses surra. Kas ma kunagi nii su süles suringi? Ses ammuses elus?
Tuulekell klobiseb. Järelikult on tuul tõusnud. Ma palun jumalat või siis suurt universumit, et see tuule vaigistaks, sest tuulega mu merekaru läheb. Läheb laevaga laineisse mängima, huuled torus ja pilk kui äsja seksinud noorukil. See mõttepilt paneb mu muigama. Aga ma tõesti ei taha, et algav päev ta endaga viib.
Tõusen ja panen kohvimasina tööle. Mul on seda lonksu vaja. Ei, mul on tegelikult sind vaja. Jätan masina tegema oma tööd.
Arvuti saab käskluse uinuda ja ma poen oma Trummi kaissu.
Sa mõmised vaikselt, end siis liibud ligi ja ma olen hetkega su kehavangis. Ja see on hea. Nii-iiii hea.
Päev on millalgi poetanud pilvedest vett.
Aknaklaasid säravad vihmapärleis ja õhk on läbipaistev.
Mees avab silmad. Aknakatted hoiavad toa hämara. Tasa, et mitte äratada enda kõrval magavat naist, puudutab ta käeseljaga õrnalt naise põske. Nii rahulik. Nii oma. Nii...
Kunks tajub läbi une puudutust ja naeratab enne kui silmad avab.
Kaks paari silmi, äratundmishetk.
Kui lahkud, siis ma ainult mõtlen ja unelen, üritades sõnu miskitpidi kirja panna, aga need read on tühjad nagu kalavõrgud. Seega ma tõusen praegu, püüdes vähem kära teha ja sean end sisse kõrvaltoa diivanil koos pleedi ja rüpekaga. Aeg enne su tõusmist on minu ja muusa päralt. Magusam ja loovam aeg kui eales varem.
Üks kena päev ma olin kurb, sest ma kartsin, et see, mis meil on, saab otsa. Kirg kirjutamisest kaob koos sinu ja muusaga. Sa vaatasid mind ja ütlesid, et tüdruk, ära mõtle nii, oleme praegu koos ja seni, kuidas see meile määratud on. Minu jaoks varastatud aeg. Keegi on kuskil, kes ei tea ja ma loodan, et ei saa iial teada. Ja samas sügaval sees ma loodan, et üks päev tuled ja jäädki. Algab "meie" aeg. Riidekapp saab su riideid täis ja ma tunnen seda sinu lõhna siis, kui oled ära, oma merekäike tegemas. Saan pugeda su särkidesse ja uinuda siis otsekui su embuses.
Sa oled üle hulga aja mees, kes tuli mu ellu ja asus asju korda seadma. Neid üksiku naise asju, mis vajavad säädimist. Nagu kapihinged või elektripistiku kinnituskruvi. Vannitoa tilkuv kraan. Hm, nii loomulik paarielu. Me arutame, mis õhtuks süüa teeme ja kas läheme koos poodi või käib üks seni ära, kui teine teeb kodus ettevalmistusi. Siis, õhtul, enne ööd, haarad mu kaissu ja ütled, et tüdruk, ma tahan sind merele... Merele me ei lähe, aga randa küll. Su käsi kord mu õlal, pihal, puusal, siis jälle õlg, piht, puus. Olgu siis tibutav taevamärg või tige idatuul, ma mahun su kaenlasse ja me kõnnime mööda veepiiri. Sõnagi lausumata. Sest mina tean ja sina ka - kes merele sündinud, see mere oma. Alles pärast merd tuleb muu, see elu kuival. Tean, et esikohal on alati meri ja ma lepin, sest muud moodi ma ei oskakski. Aga - mu armastus on suurem kui see sinine avarus, suurem kui sa võibolla kanda suudad, sestap olen ma ettevaatlik, et sind mitte lämmatada.
Mõtsin, et võibolla kaua aegu tagasi me olime koos, sest miks muidu koos sinuga olen ma nii üks ja tervik. Ei hooli, mis oli enne ja ei taha teada, mis saab homme. Ma kui meri, kes rapsib ja mäsleb ja sina kui tuul - tulles teab-kust, silud mu lained madalaks loksuks ja silitad seni, kuni uinun tüünseks.
Vaatasin otse su klaari pilku ja teadsin, et olen kaotanud. Kaotanud oma tahted ja mõtted. Sõnad sulasid suhu ja kõik ümbritsev kadus. Hingata ei jakasnud ja süda oli ainuke organ mis oma tagumisega teatas, et see kõik on päriselt ja mitte haldjauni.
Mähin oma jalad ümber su karuse keha ja poen peadpidi su kraapiva lõua alla, su käed ümber minu. Koos hingame sisse, koos hingame õue. Ja mul on nii kuradima hea olla, et võiks su embuses surra. Kas ma kunagi nii su süles suringi? Ses ammuses elus?
Tuulekell klobiseb. Järelikult on tuul tõusnud. Ma palun jumalat või siis suurt universumit, et see tuule vaigistaks, sest tuulega mu merekaru läheb. Läheb laevaga laineisse mängima, huuled torus ja pilk kui äsja seksinud noorukil. See mõttepilt paneb mu muigama. Aga ma tõesti ei taha, et algav päev ta endaga viib.
Tõusen ja panen kohvimasina tööle. Mul on seda lonksu vaja. Ei, mul on tegelikult sind vaja. Jätan masina tegema oma tööd.
Arvuti saab käskluse uinuda ja ma poen oma Trummi kaissu.
Sa mõmised vaikselt, end siis liibud ligi ja ma olen hetkega su kehavangis. Ja see on hea. Nii-iiii hea.
Päev on millalgi poetanud pilvedest vett.
Aknaklaasid säravad vihmapärleis ja õhk on läbipaistev.
Mees avab silmad. Aknakatted hoiavad toa hämara. Tasa, et mitte äratada enda kõrval magavat naist, puudutab ta käeseljaga õrnalt naise põske. Nii rahulik. Nii oma. Nii...
Kunks tajub läbi une puudutust ja naeratab enne kui silmad avab.
Kaks paari silmi, äratundmishetk.
Kommentaarid
Postita kommentaar