Vari seinal
Toetan selja vastu päiksesooja palkmaja seina. Sulen silmad ja lasen pärastlõunasel ajal kulgeda rahulikult õhtu poole. Lindude kakofoonia lullab ja laliseb - kevad, nii kevad. Kuulen, kuidas meretuulele vastu sahiseb noor männitukk. Need kaks on armunud. Muigan ja tuiutan oma ette. Veel kuulen ojavee tasast juttu: "Merre! Laske mind merre ruttu!"
Lasen plätudel päkkade otstelt maha libiseda ja surun varbad liiva. On nii mõnus - lubad end kõigest lahti ja vabaks. Mõtted saavad kontrolli alt välja ja keegi kuskil ei tea, et ma toetun just nüüd vastu sooja puitu ning olen iseendaga kahekesi.
Hingan sügavalt sisse ja kuulan oma väljahingamist. See olen mina. Tukk tikub peale.
Kuskil kaugel, no tõesti kaugel kohe, haugub külakoer. Seal on elu, siin ka, aga omas mõõdus ja rütmis.
Mingi mutukas kõnnib mööda mu jalga ja ma rahman ta, silmi lahti tegemata, teise jalga maha.
Maitsen lõhnu, mis minuni jõuavad: päevasoe palk; üle õue kasvava toominga ärkav õitsemine; vaigused männiokkad ja see magusmõru kadakane meretuul... Ahmin seda ja see maitseb mõnus. Maja mu selja taga teeb häält. Ta palgid alles ärkavad talveunest ja nagisevad nagu kellegi liigesed, mis on pikast paigalolekust kanged.
Hingan ja olen.
Siis, kuidagi kogemata, tunnen lõhna, mis mind tarduma paneb. Avan silmad. Kõik on nii nagu enne - maja, õu, puude vahelt paistmas kiikuv veeväli, männitukk. Lõhn teeb mu ärevaks. See on... jah! see on Meie Alguse lõhn.
Lõhn, milles tunnen ära Su peopesa puudutused, oma naeru ja öise vihmamärja tänava. Kallid ja hommikukohvi, juustes tuhiseva suvetuule lõhna. Nii jah, see Meie Algus.
Lõpu lõhna pole, sest lõppu ei olegi. Lõpus on määrdund ja hall udu, tihke ja niiske.
Hoolimata päiksesoojast on mu käsivarred kananahal. See lõhn tuli valel ajal ja vales kohas, sundides mind meelega minevikku.
See on hale, näpistav ja relvituks tegev.
Tõmban end seinast lahti ja tõusen.
***
Sammude suund on mere äärde.
Vari jäi vastu seina.
Lasen plätudel päkkade otstelt maha libiseda ja surun varbad liiva. On nii mõnus - lubad end kõigest lahti ja vabaks. Mõtted saavad kontrolli alt välja ja keegi kuskil ei tea, et ma toetun just nüüd vastu sooja puitu ning olen iseendaga kahekesi.
Hingan sügavalt sisse ja kuulan oma väljahingamist. See olen mina. Tukk tikub peale.
Kuskil kaugel, no tõesti kaugel kohe, haugub külakoer. Seal on elu, siin ka, aga omas mõõdus ja rütmis.
Mingi mutukas kõnnib mööda mu jalga ja ma rahman ta, silmi lahti tegemata, teise jalga maha.
Maitsen lõhnu, mis minuni jõuavad: päevasoe palk; üle õue kasvava toominga ärkav õitsemine; vaigused männiokkad ja see magusmõru kadakane meretuul... Ahmin seda ja see maitseb mõnus. Maja mu selja taga teeb häält. Ta palgid alles ärkavad talveunest ja nagisevad nagu kellegi liigesed, mis on pikast paigalolekust kanged.
Hingan ja olen.
Siis, kuidagi kogemata, tunnen lõhna, mis mind tarduma paneb. Avan silmad. Kõik on nii nagu enne - maja, õu, puude vahelt paistmas kiikuv veeväli, männitukk. Lõhn teeb mu ärevaks. See on... jah! see on Meie Alguse lõhn.
Lõhn, milles tunnen ära Su peopesa puudutused, oma naeru ja öise vihmamärja tänava. Kallid ja hommikukohvi, juustes tuhiseva suvetuule lõhna. Nii jah, see Meie Algus.
Lõpu lõhna pole, sest lõppu ei olegi. Lõpus on määrdund ja hall udu, tihke ja niiske.
Hoolimata päiksesoojast on mu käsivarred kananahal. See lõhn tuli valel ajal ja vales kohas, sundides mind meelega minevikku.
See on hale, näpistav ja relvituks tegev.
Tõmban end seinast lahti ja tõusen.
***
Sammude suund on mere äärde.
Vari jäi vastu seina.
Kommentaarid
Postita kommentaar