Pühapäeva hommikul enne kohvi

Lõpuks on ta siis käes. Õigemini see on käes. Kevad. Nädalajagu päevi seda kõige mõnusamat neitsilikku loodust on läbi. Rohi mühiseb kasvada ja puulehed .... no kus neil nii kiire nüüd? Neitsist on saanud noor naine. Kes tegi? See äikesehoog oma vihmavalingutega?
Loodus lokkab kasvada ja õied õitseda. Ruttu. Kähku. Viljuda tahaks. Ma küll ei taha. Ma võtaks hoopis aja maha. Sõidaks saarele, rendiks elamise, viskaks end keskhommikul selili murule ja vahiks otse sinisesse kõrgusesse, merelõhn ninas ja lainete randumiskohin kõrvus sassis tiivuliste sümfooniaga. Ilus elu.
Ent ei. Ärkad oma toas tuulekella klobina peale. Kiuste ei korja seda ära, las klobiseb. Linnukoloonia on ammu ärganud: vidiseb, lidiseb, kriiskab, kraaksub, säutsub, sumiseb.
Mõtlen, et on loetud päevad veel. Siis saarele. Saar polegi enam endast märku andnud. Ei ole enam nähtamatut niiti mööda otse igatsusse ühendatud. Meretagune asi. Mis silmist, see kadunud. Kas on ikka we?
Mereigatsus on suurem. Punnis spinnakeri järgi ja tuule lõhna järgi. Tuul lõhnab merel teisiti. Lõhnab priiust, avarust, armastust, lootust ja lõpmatust.
Kevadega on sellised lood, et igatsed ja ootad sõnuseletamatut ning kui see on käes, on ta ka juba kadunud, möödas ilma nägemata-kuulmata-maitsmata.
Tean, et tuleb ilus suvi. Selline mummuline, laineline ja tihe; kogemuste koormaga vankril, mida meeleldi vean.
Järjekordne linnnuparve ülelend - kaagutavad, järelikult haned. Madallend üle Mähe-Muuga.
Õhuruum täis logistikat.
Mis siis ikka. Istun oma neitsiliku ratta selga ja vajutan ebaneitsilikult pedaale. Kuskil miskit ootab. Kuskil ikka.