Udune udu
Uduuduudu. Udu. On hommik ja nagu ei ole ka. Udu teeb asjad ja olemise ajatuks. Udu akna taga on vesihall ja kõik, mis nägemisulatusest kaugemal kui kaks ja kümmend meetrit on hägune. Nagu oleks ma veelgi lühinägelikumaks jäänud kui enne. Ei näe naabermaja elu. Ainult enda tumm majaesine on tuttav.
Kuskil, selja taga ja kordi kaugemal, on udu tihke ja ähvardav - reisilaevad, need mis kindlasti sõitma peavad, hüüavad kumedatoonilist "huuut-huuuut". Hüüded sumbuvad kuskile. Meeldib mõelda, et lõpmatusse. Või siis sinna musta vesisesse auku, et kombivad oma sireenidega, kaugel see on. Aga seda pole.
Käntsan end teisele küljele ja kribin oma ridu. Arvuti on aeglane. Täitsa lõpp kui aeglane. Ma olen kimpus, sest ei teagi, kellele see aeglane arvuti diganoosida viia.
Arvuti on potentsiaalse kaitseta, lugesin just teavet alt paremast nurgast. Sealt, kus peaks tegelikult see lammas olema. All, paremas nurgas.
Nii, nüüd skännib, ehk skännib end kiiremaks. Muud tolku nagu polekski, aga skaipida ei saa. Tuleb seal ka sõnumeid kribida, aga kui kiirelt kribida, siis tähed vahetavad kohad ja mõte muutub mõttetuks.
Ja-jah, arvutist on saanud sõltuvuse vahend. Kui teda pole, arvad, et on hea, kougid muuseas mingil hetkel taskust välja nuti ja oled jälle sõrmipidi internetis. Nii ta on, baidid-saidid-laigid määravad elus suunda ja teevad su enda omaks. See pole suhe, mida ma tahan.
Ühel linnukesel on hää olnud. Siristab oma trilleri nii lustiliselt maha, ei hooli ta maadligi vajuvast uduhämust ega sellest, et.... millest? Hm. No mul hea meel, ju leidis ussikese või muu mutukalise, kõht täis ja ei vingu. Õudne, kui lindudel kõhud tühjad ja nokk vingu täis.
Kui ma lind peaks olema, siis ma oleksin vist pääsuke. Igatahes rändaksin ja lendaksin, ehitaks räästa alla pesa, siristaks sitta ja suu laulaks oma "kudli-kadli-midli-madli-tsirilii" nii, et hing paelaga kaasas. Siis tuleb kaaslane, me teeme natuke linnukeppi ja ma munen savipesa pehmesse vooderdusse üsna mitu muna. Soojendan ja valvan neid, nokk õieli, pesa peal, kena kaasa käib mulle palukesi noka vahele toomas ja siis me vahetame mõneks ajaks kohad, et ma saaksin minna omakorda tiibu sirutama ja ise toitu otsima. Linnu elu.
Aga ei. Ma olen inimene. Naine pealegi. Siristan läbi sõrmede sõnu. Ei vingu. Kasutan kenasti tualetti.
Päike üritab end udumassist läbi paista. Kõrgemal, taeva pool, on udu heledam ja hõredam. Tahaks kohe minna naabrimaja manu ja selle vesipildi klaariks nühkida. Lähed lähemale, läheb pilt kaugemale. Nii ei saagi seda kätte.
Päev pole alanud, sest hommik pole lõppenud. Arvutikell ütleb nii. Imelik, et kui arvuti on üleni aeglane, siis kell on ikka täpne. Eks see ole jälle seatud nii, et aega tähtsustada. Ma ei taha olla ajaline, sõltuda sellest, olla kohal siis kui keegi on nii määranud. Kulgeda ja olla praeguses, tajuda, et nii on minulik ja kellegilik ka.
Tuulekell hakkas kulisema. Õues on tuult. See hajutab millalgi udu ja maailmapilt saab terava näo. Tulevad välja praod ja mõhnad ja aknaklaasid kirgastuvad.
Mul on ükskõik. Ei, ei ole.
Kohvi tilkus kannu ja kuigi ma nii väga ei tahakski seda rüübata, ma siiski lahman teki vasakule ja tulen voodist välja.
Haigutan, ringutan, venitan.
Udu. Uuu-duuu.
Kuskil, selja taga ja kordi kaugemal, on udu tihke ja ähvardav - reisilaevad, need mis kindlasti sõitma peavad, hüüavad kumedatoonilist "huuut-huuuut". Hüüded sumbuvad kuskile. Meeldib mõelda, et lõpmatusse. Või siis sinna musta vesisesse auku, et kombivad oma sireenidega, kaugel see on. Aga seda pole.
Käntsan end teisele küljele ja kribin oma ridu. Arvuti on aeglane. Täitsa lõpp kui aeglane. Ma olen kimpus, sest ei teagi, kellele see aeglane arvuti diganoosida viia.
Arvuti on potentsiaalse kaitseta, lugesin just teavet alt paremast nurgast. Sealt, kus peaks tegelikult see lammas olema. All, paremas nurgas.
Nii, nüüd skännib, ehk skännib end kiiremaks. Muud tolku nagu polekski, aga skaipida ei saa. Tuleb seal ka sõnumeid kribida, aga kui kiirelt kribida, siis tähed vahetavad kohad ja mõte muutub mõttetuks.
Ja-jah, arvutist on saanud sõltuvuse vahend. Kui teda pole, arvad, et on hea, kougid muuseas mingil hetkel taskust välja nuti ja oled jälle sõrmipidi internetis. Nii ta on, baidid-saidid-laigid määravad elus suunda ja teevad su enda omaks. See pole suhe, mida ma tahan.
Ühel linnukesel on hää olnud. Siristab oma trilleri nii lustiliselt maha, ei hooli ta maadligi vajuvast uduhämust ega sellest, et.... millest? Hm. No mul hea meel, ju leidis ussikese või muu mutukalise, kõht täis ja ei vingu. Õudne, kui lindudel kõhud tühjad ja nokk vingu täis.
Kui ma lind peaks olema, siis ma oleksin vist pääsuke. Igatahes rändaksin ja lendaksin, ehitaks räästa alla pesa, siristaks sitta ja suu laulaks oma "kudli-kadli-midli-madli-tsirilii" nii, et hing paelaga kaasas. Siis tuleb kaaslane, me teeme natuke linnukeppi ja ma munen savipesa pehmesse vooderdusse üsna mitu muna. Soojendan ja valvan neid, nokk õieli, pesa peal, kena kaasa käib mulle palukesi noka vahele toomas ja siis me vahetame mõneks ajaks kohad, et ma saaksin minna omakorda tiibu sirutama ja ise toitu otsima. Linnu elu.
Aga ei. Ma olen inimene. Naine pealegi. Siristan läbi sõrmede sõnu. Ei vingu. Kasutan kenasti tualetti.
Päike üritab end udumassist läbi paista. Kõrgemal, taeva pool, on udu heledam ja hõredam. Tahaks kohe minna naabrimaja manu ja selle vesipildi klaariks nühkida. Lähed lähemale, läheb pilt kaugemale. Nii ei saagi seda kätte.
Päev pole alanud, sest hommik pole lõppenud. Arvutikell ütleb nii. Imelik, et kui arvuti on üleni aeglane, siis kell on ikka täpne. Eks see ole jälle seatud nii, et aega tähtsustada. Ma ei taha olla ajaline, sõltuda sellest, olla kohal siis kui keegi on nii määranud. Kulgeda ja olla praeguses, tajuda, et nii on minulik ja kellegilik ka.
Tuulekell hakkas kulisema. Õues on tuult. See hajutab millalgi udu ja maailmapilt saab terava näo. Tulevad välja praod ja mõhnad ja aknaklaasid kirgastuvad.
Mul on ükskõik. Ei, ei ole.
Kohvi tilkus kannu ja kuigi ma nii väga ei tahakski seda rüübata, ma siiski lahman teki vasakule ja tulen voodist välja.
Haigutan, ringutan, venitan.
Udu. Uuu-duuu.
Kommentaarid
Postita kommentaar