Ärkamine. Kunksu lood.

Ta pilk puuris mind peegli seest nii, et ma ei suutnud enam vaadata. Pöörasin pead ja vaatasin otse läbi akna, läbi raaguvate õunapuuokste, üle mornhalli vee, nii kaugele kuhu mu pilk varem polnud jõudnudki vaadata. Nüüd siis jõudis. Läks minuteid, kui ma õhku ahmides sellest tardumusest ärkasin. Olin peatanud aja, žonglöörinud eilse ja homse ja praegusega.
Mina, Kunks. Ainus. Määratu.

***
Pööripäeva eelne aeg oli raske: tahmakarva pilved rippusid kõhtupidi vastu merd ja valgus oli kitsimast kitsim. Kõigest kitsas hele pilu taevakaane ja vee vahel. Ja tuul, millest õieti aimu ei saanud: kui puhus, siis mitte üle ega ümber, vaid läbi. Kunks seisis värava taga, hoidis endal käsivartega ümber kinni ja ootas. Mida täpselt tuli oodata, ta ei teadnud, aga tundis, et lähiajal see sünnib või siis ... sureb.
Pigem sureb. Loodus oli allaandmise teel. Ta ise samuti. Arvuti oli mõttetust tühjendatud ja alles jäid vaid retseptid, millest keerukamad nõudsid koodimurdjat. Kallid kirjad ootasid lõkkesüdames, kuivanud kadaka okste all. Süsi oli kadunud. Või läinud ära. Kunks ei hoomanud enam kassi käike. Keskendus hoopis iseenda kadumisele. Nii oli ta seda unes näinud ja nii oli Keegi selle talle unes selgeks teinud.
Minek siis minek.
Pime tihenes üha ja naise piirjooned hägustusid, sulatades ta ümbritsevaga kokku.

Kunks avas värava, pöördus ümber, et heita majale viimane pilk - aknad ja uks olid suletud - ja asus siis teele. Saare teisele poolele, sinna, kus ulgumeri oma emotsioone keerutas ja kus ootas süütamist lõke. Pööriöö lõke. Tema viimane lõke.
Kõik on hästi, minuga on kõik korras - sisendas naine. Kui ta lõkkeasemeni jõudis, oli ilm täiesti pime. Pööritunnini jäänud vaid loetud minutid. Meri oli must ja taevas must, mets naise selja taga must ja õõnsalt vaikiv. Kunksu käed värisesid kui ta jakitaskust tikutopsi otsis ja selle avades paar tikku maha pudenesid. Enam polnud tagasiteed. Teadmatus, mis ees ootab, on sama must, kui kõik ümbritsev. See sünnitab hirmu. 
Otsustavalt tõmbas Kunks tikku, hoidis seda korra kaitsvalt peos ja sirutas siis käe põleva tikuga otse lõkkeokste südamesse, sinna, kus lebasid kirjad. Paber haaras tillukese leegi oma embusse ja siis sai tuli oma võimu.
Kunks istus vanale ajupuule, sulges silmad ja läbi laugude kumas oranž valgus. Nüüd, nüüd kohe...

Imelik, ma ei tunne sooja. Ometi see süüdatud lõke võiks ju soojendada? Hoopis külm on. Nii külm. Tuim on. Ja vaikus. Lõkke põlemise nagin välja arvatud. Kas ma kuulen merd? ... Tasa, õige tasa on see voogamine. Kas See on juba juhtunud? Mind pole enam?
Kunks surus käed tugevamini ümber põlvede. Ma olen alles, ma ju ei tunneks end füüsiliselt kui mind poleks?
Millal siis?
Millal?

Ta avas aeglaselt silmad.
Läbi külmalt looklevalt oranžide leekide, puuris teda pilguga erksinine külm silmapaar. 
Pilk, mis otse neelas naise endasse. Ja naine lasi sel juhtuda. Ta lasi end tõmmata läbi leekide ja siis uppus sellesse põhjatusse sinisesse, tillukeste hõbedaselt küütlevate teemantite sädelusse, sekka tumesiniseid viirge ja kõik see pöörles rahulikult ümber tema. Läbi tema. Ta oli vaba. Ja kulges läbi spiraali ikka sügavamale ja sügavamale, tumeda südamiku poole.

Kunks, ma ei võta Sind täna kaasa.
Ma rikun reegleid, aga ma annan sulle veel ühe võimaluse. Veel ühe aasta. 
Miks? Sellepärast, et kes armastuseks on loodud, seda ei viida üle Läve enne kui ta selleks ise valmis pole. Saad aru? Sa ise pead astuma, minuga koos. Sa pole valmis, Kunks. Sa oled teadmatuses ja ma näen su südametukseid. Hirmuga üle Läve ei minda. Kui on hirm, siis pole armastus sinus veel sellel tasandil, et Armastusega üle Läve astuda. 
Saad selle aasta. Kasuta seda targalt. Leia oma Allikas uuesti ja kustuta janu. 
Pea meeles - ma jälgin sind. Ma näen sind ja sinust läbi. Sinu ülesanne on sinu südames ja sa tead seda. Sinus endas on su võti. Mina ainult vaatan. 

Oota, ära lase mul veel minna! See sinine... see võbelus mu ümber. Luba ma veelkord hõljun selles õndsuses... See hõbe ja hiilgus. See tunne...

***
Pisut räsitud olemisega Süsi puges lahti oleva värava vahelt sisse. Saba püsti, liikus ta hääletult koidu hallis valguses oleva maja suunas. Ja siis ta seisatas, esikäpp õhus valmis järgmist sammu astuma. Aga see samm pidi ootama.  Kassipilk fikseeris trepil lamava Kunksu. Seelikuserv rebenenud ja paljajalu. Juuksed märjad ja salgud kahvatul, elutul näol... Või? Süsi astus pooleli jäänud sammu. Need imelikud hõbedased silmalaud võbelesid, õige pisut küll, aga siiski.

Külm udu tõusis aeglaselt kadakate alt mööda torkivaid oksi, mis neid ribastas, kõrgemale ja kõrgemale. Ka täna pidi päike tõusma. Ja tõusebki.