Kõik iseendale

Ju-mal-dan! Ikka seda hämarduvat õhtutundi, kui pidur on peal ja edasi on ainult rahulik tiksumine. Veel pole mõtted algavasse nädalasse jõudnud. Aeg voogab nagu lõputu laine. Koos selle laineloogaga rannal kerkib enda sees mantra - kõik mis teen, teen iseendale. Ja ma koguaeg komistan ja kukun ja koperdan taas. Pisut selline pimedas metsateel taterdav mimm.

Pigem seisatad ja jäädki seisma, sest ei tea, mis järgmine samm toob. On inimlik, et ikka tahad järgmist sammu astuda sirge seljaga, kindla sammuga, enesekindlus õhkumas igast molekulist. Et siis tuleb minna enda sisse nii sügavale kui võimalik. Uurida, mis on see takistus, mis uueneda ei lase. Kõik mis teen, teen iseendale. Ise kõhklen, kardan ja seisan. Kuni sammaldun.

Kõik need kogetud kogemused, nii valusad kui õnnelikud, kuskil selle lasu all on see, mis minda praegu tagasi hoiab. Hirm ebaõnnestuda? Hirm oma nõrkust näidata? Hirm oma mugavusolemine kaotada? Eks ikka. Teadmatus ehitab kartuse. Siis naelutad endale raamid ja elad kui tsitadellis: minu reeglid, minu komandanditund, minu troon. Ja eladki kui üksik hiiglane oma lossis, kuhu õue kunagi kevad ja suvi teed ei leia. Päris masendav, kas pole? Ja lõpuks on nii, et tee selle lossiväravani kasvab umbe.

Mu üks tuttav on oma minevikust sellise kookoni valmistanud, et ta ise ei saa arugi kui palju minevikku klammerdumine teda endasse mähib. See särp on nii tiheda koega, et läbi selle enam ei näegi. Ja kui talle abikäe ulatad, et tule, lähme vaatame koos, siis lööb uks sellise pauguga kinni, et ... uuesti koputamine on mõttetu. Ise teen endale... Avan oma salauksed ja kutsun Sind külla. Et näidata praegust. Hetkel olevat hetke. Just nüüd.

Ma võin näidata oma must-valgeid fotosid titeeast kuni tänase minani välja. Ent hetkel pole see üldse oluline, me jõuame neid fotosid vaheldumisi Sinu omadega vaadata siis, kui meid kutsutakse raukadeks ja kus meil lihtsalt koos niisama tore on, vaarikavarre tee kruusides jahtumas. Siis võime heietada. Aga mina selleks veel täna valmis pole ja ei tahagi olla. Tõsi, ma koperdan ja kukun, aga ma ajan end uuesti püsti, pühin põlvedelt prahi ja sean uue suuna ning astun.

Kõik mis teen, on minu-moodi ja mulle endale. Ja ma ei tee endale haiget, et tulla ja uuesti koputada. Ei, see väravaesine on umbrohtu täis ja aialippide vahelt piilub mind üks nukker koerapilk.

Õhtu on päris pime juba.

Väheke zen ja uuele avatud salauksed.

Armastusega,
Jo ❤