Läbi saju

Lumi tuli, näitas end korraks ja sulas siis soigudes maapinda. Nii on see olnud. Esimene ei jää kestma. Vb mõnel, möödunud sajandi sügisel on see nii olnud. Aga sel sajandil mitte. Esimene sulab alati. Nagu esimene armastuski. Neid, kes koolipingist kokku jäänud, on, aga vähe.
Eluring teeb oma ringe ja suhtepöörised pöörlevad samuti.

Tulin joogast, läbi saju. Pimedas õhtutunnis veeres autosid linna ja linnast välja. Hea on pärast tundi. Selline mahlane ja täidetud. Valmis selleks, mis homne toob või siis ei too.
Üks kell suves, teine talves.
Märg auto märjal parkimisplatsil.
Sadu tantsib aknaplekil ja lompides elavad tänavalampide kollased näod.

Sünnitakse ja surrakse.
Rõõmustatakse ja kurvastatakse.
Naer ja nutt.
Üksinda ja kaksi. Eraldi, koos.

November hiilib sammhaaval lähemale ja tean, et sellest pole kunagi pääsu.
Tinahallid uksetagused ja meelte sügavuste pime paine  - ometi nii sametiselt pehme ja soe. Salapärane ja ... oma.
Maagiliste mõtete küünlaleegis põletamised ja loitsud, loitsud, loitsud... Kõigepealt teistele ja siis endale.
Läbi saju ja ulguva mere, tuul kolistab katusel ja lõgistab linki, tulen Su mõtetesse ja otse Su unenäosse.
Märkad?
Ärkad?

Vihm tihub ikka veel nutta.

Ole armas,
Jo ❤