Suhtleme?
Hea silmapaar teispool ekraani, kuidas Sul päev on alanud? Kas oled mattunud tööde laviini alla või jood just pragu kohvi ja sirvid ajalehti?
Selle ülestähenduse kribin praegu ühe kirjaliku dialoogi katke ajendil ja see on sellest, kuidas virtuaalsuhtlus võib meid eksiteele viia, võib kokku tuua, lahku ajada, mõjutada.
Pilt on häält pole
Arvan, et ma pole ainus, kelle FB kontol on selliseid sõpru, kelle kohta ei saa tegelikult öelda sõber. Näoraamatu tuttav pigem. Või kuskilt teab kust hetkeriive, mis on päädinud FB kontaktina.
Mõne sellise näoraamatu tuttavaga suhtlen ma peaaegu et regulaarselt. Kõik on ju tore, tegelikult. Aga on üks aga - sellised sõbrad hakkavad elama sellist elu, mille mina infokildudest kokku panen ja mis on minu ettekujutusevili. Ma annan talle hääle, mis mulle meeldib, ma annan talle poosi, kuidas ta just parasjagu mulle sõumit vastu tipib, ma annan talle keskkonna ja tuju - minu enda tehtud FB tuttav. Samas reaalsus võib olla täiesti risti vastupidi. Peaaegu nagu Alice Imedemaal, eksole?
Ja ma ise? Ikka püüan end näidata paremast küljest, turundada end parimate fotoklõpsudega, olla parasjagu aktiivne ja samas mõõdukalt passiivne. Aga Sina sela teisel pool - kui me Sinuga kohtunud pole, siis Sa ju ei teagi, mismoodi ma sõnu hääldan, millises asendis mulle meeldib arvutis tippida, mis mu taust on - ma olen Sinu ettekujutuse vili. Kui me kohtume, siis ... ehmume?
Loed mind praegu ja ma olen Su peas Sinu välja mõeldud häälena. Aga ma tahan Mina olla. :)
Saame kokku ja kuulame teineteist? Variant, aga siis ma teeksin juba kokkutuleku, sest meid, ettekujutatud mina-sinapilte on ju palju.
Pilt+hääl - vabandust, aga ... vb teinekord
Sellest on palju räägitud, kirjutatud. Sotsiaalmeedia on eneseturundamise vahend. Reklaamime seda, mis meile endale meeldib. Paneme vunki pisut juurde ja saame ideaalse mina-inimese. Interneti ideaalne Mina saab kokku teise interneti ideaalse-minaga. Kes me tegelikult oleme? Kas tõesti need klantsitud minad fotostuudios sätitud poosides? Need laenatud naerud ja alatooniga pilgud?
Kas me mängime iseenda eest peitust?
Kas Sina ei karda, et Sind ei leitagi üles?
Igavesti peidetud.
Ja kokku ei saa, sest interneti uhke minapilt teab tegelikult tõde ja tõde ei tohi ju ometigi kuulutada.
Aga kui julgeks?
Teeks nii, et oleme need kes me tegelikult oleme, taskupõhjas see pisku, mis meist netimaailmas liigub.
Et Sul on Sinu nägu ja hääl ja tuju ja taust ja me suhtleme päriselt. Ilma eelarvamusteta, ilma selle "esmamulje on määrav" uskumusesta.
Mugavus
Eksju on mugav diivaninurgas sõnumeid vahetada, bussis sõites nutitelefonis hääletult jutustada ja isegi kõndides vahtida ekraaniruutu peos?
Tõsta pilk ja näha kui värvilised on vahtrad, taamal kõigub viiekümnes hallis varjundis mereruum.
Ja mina olen Mina ja sina oled Sina.
***
Kisub ikka romantikaks ära. Minu puhul nii tavaline :) Aga jah, Hiiumaa ujus sinna kujutluspilti sisse ja süda tegi kiiremaid tukseid ning ma loodan, et Kunks ulatab mulle käe ja siis tuleb teda jälle. Mind ennast temas rohkem kui varem. Ja nii on parem.
Armastusega,
Jo ❤
Selle ülestähenduse kribin praegu ühe kirjaliku dialoogi katke ajendil ja see on sellest, kuidas virtuaalsuhtlus võib meid eksiteele viia, võib kokku tuua, lahku ajada, mõjutada.
Pilt on häält pole
Arvan, et ma pole ainus, kelle FB kontol on selliseid sõpru, kelle kohta ei saa tegelikult öelda sõber. Näoraamatu tuttav pigem. Või kuskilt teab kust hetkeriive, mis on päädinud FB kontaktina.
Mõne sellise näoraamatu tuttavaga suhtlen ma peaaegu et regulaarselt. Kõik on ju tore, tegelikult. Aga on üks aga - sellised sõbrad hakkavad elama sellist elu, mille mina infokildudest kokku panen ja mis on minu ettekujutusevili. Ma annan talle hääle, mis mulle meeldib, ma annan talle poosi, kuidas ta just parasjagu mulle sõumit vastu tipib, ma annan talle keskkonna ja tuju - minu enda tehtud FB tuttav. Samas reaalsus võib olla täiesti risti vastupidi. Peaaegu nagu Alice Imedemaal, eksole?
Ja ma ise? Ikka püüan end näidata paremast küljest, turundada end parimate fotoklõpsudega, olla parasjagu aktiivne ja samas mõõdukalt passiivne. Aga Sina sela teisel pool - kui me Sinuga kohtunud pole, siis Sa ju ei teagi, mismoodi ma sõnu hääldan, millises asendis mulle meeldib arvutis tippida, mis mu taust on - ma olen Sinu ettekujutuse vili. Kui me kohtume, siis ... ehmume?
Loed mind praegu ja ma olen Su peas Sinu välja mõeldud häälena. Aga ma tahan Mina olla. :)
Saame kokku ja kuulame teineteist? Variant, aga siis ma teeksin juba kokkutuleku, sest meid, ettekujutatud mina-sinapilte on ju palju.
Pilt+hääl - vabandust, aga ... vb teinekord
Sellest on palju räägitud, kirjutatud. Sotsiaalmeedia on eneseturundamise vahend. Reklaamime seda, mis meile endale meeldib. Paneme vunki pisut juurde ja saame ideaalse mina-inimese. Interneti ideaalne Mina saab kokku teise interneti ideaalse-minaga. Kes me tegelikult oleme? Kas tõesti need klantsitud minad fotostuudios sätitud poosides? Need laenatud naerud ja alatooniga pilgud?
Kas me mängime iseenda eest peitust?
Kas Sina ei karda, et Sind ei leitagi üles?
Igavesti peidetud.
Ja kokku ei saa, sest interneti uhke minapilt teab tegelikult tõde ja tõde ei tohi ju ometigi kuulutada.
Aga kui julgeks?
Teeks nii, et oleme need kes me tegelikult oleme, taskupõhjas see pisku, mis meist netimaailmas liigub.
Et Sul on Sinu nägu ja hääl ja tuju ja taust ja me suhtleme päriselt. Ilma eelarvamusteta, ilma selle "esmamulje on määrav" uskumusesta.
Mugavus
Eksju on mugav diivaninurgas sõnumeid vahetada, bussis sõites nutitelefonis hääletult jutustada ja isegi kõndides vahtida ekraaniruutu peos?
Tõsta pilk ja näha kui värvilised on vahtrad, taamal kõigub viiekümnes hallis varjundis mereruum.
Ja mina olen Mina ja sina oled Sina.
***
Kisub ikka romantikaks ära. Minu puhul nii tavaline :) Aga jah, Hiiumaa ujus sinna kujutluspilti sisse ja süda tegi kiiremaid tukseid ning ma loodan, et Kunks ulatab mulle käe ja siis tuleb teda jälle. Mind ennast temas rohkem kui varem. Ja nii on parem.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar