Kaardimäng

Ühel koostöövõrgustiku koolitusel lasti soojenduseks valida kaarte - ühel pool pilt, teisel pool märksõna. Võtta võis kaks kaarti - üks, mis iseloomustaks tänast ja teine, mis võiks olla viie aasta pärast. Ma ei tea, kes ma olen viie aasta pärast. Ma ei tea sedagi, kes ma homme olen. Natuke kindlasti see, kes ma praegu olen, aga iga minutiga uuem. Ikkagi teel tulevikku. Või ... kaduvikku?
Muidugi oli mu esimene kaart selline, millel lainetas meri ja loojuv päike. Sõna selle taga oli "soojus". Mõtlesin, et kuidas see mind siis selles hallis, päikestriibulises olevikus iseloomustab? Kas selles püüdluses end kuuldavaks teha: mu kabinet on kütteperioodi algusest leige, mistõttu on mu igapäevase garderoobi osa pikk, hall, soe kampsun. Tahan värve! Tahan sooja! Või siis see, et ma olen suhetes sooja looja? See, kes tasandab ja silub, kasutamata vägiseid sõnu. Vaid nii loob sillerdavat energiat. Igatahes - meri ja soe.
Teine kaart kandis endal suunamärgist, sõna "seiklus". Viie aasta pärast? Miks mitte nüüd ja kohe? Seiklen ja ekslen ja seiklen taas.
Elu kui seiklus. Sõnad kui salajase aarde juurde viiv tee. Otsija või leidja? Selles on küsimus.
Kes otsib, see jääbki otsima, kes leiab, see muudkui leiabki.
Seigelda nii, et viie aasta pärast on pöial püsti, suunurgad tervitavad kõrvu ja tuul naerab purjes.
Seiklus, mis end ise kirjutab ja loob.
Ümber kaks kõva kaant kui kallima kindel embus.

Sinna ma ruttan.

Armastusega,
Jo ❤