Unistuste teel kõndija

On ütlemata mõnus, kui teed seda, mida teha oled tahtnud, elad nii, nagu oled elada soovinud. Me oleme nii erinevad ja meie soovid-tahtmised on kõigil erinevad. Vaatan mõnda oma tutvusringis ja näen, et ühele jookseb õnn ise õuele, või teist, kes muudkui rabab ja rabeleb, püüdleb senini püüdmatut. Mõtlen, kus mina sellel teekonnal olen? On mu unistused nähtamatust käega katsustavaks saanud? Mu kirg füüsiliseks muutunud? Jaa, mõned tõesti on sellised, mida ma võin arvuti tagant püsti tõustes minna
ja katsuda. Või viskan pilgu läbi vihmapärleis akna ja tõden, mhmh, sellest olen ma ka
unistanud. Oh, seda on päris palju - see olme ja keskkond mu ümber;
ma olen selle loomises ise osaleja. Siis on need, teised... Mõned mõtted on tolmukorra alla; mõni võbeleb hapra küünlaleegina,
millel jõudu pole. Need, mis ootavad. Unistusi tuleb toita. Lootusega. Soovida võimatut? Aga miks mitte? Me keegi ei tea, millal mingi unelm otsustab, et nüüd on aeg ja saab selleks sädelevaks ja meeli kõdistavaks tundeks. Mõnus emotsioonide kokteil, mille tillukeste rüübete mekk valgub sooja lainena kehasse, täites sind üleni. Ja üle ääre. See rõõm, see pulbitsev õnn, et ime
on sündinud... Neid unelmaid, mis pole veel sellesse nivoosse jõudnud, tuleb hingega
silitada - mõtled kas või üle päeva unistusele ja turgutad teda kasvama
unistuste kasvuhoones - südames. Südames on ruumi otsata. Ühte oma kasvavat unistust toidan ma just praegu.
Täidan teda oma mõtteruumiga ja toonin tunnetevärviga.

Ja iga väike samm viib kuhugi. Jäljekett mööda elukaarti.
Viskan pilgu üle õla ja olen tänulik: nii palju unistusi on täitunud,
nii palju ehedat rõõmu. Edasised sammud tulevad on võib-olla sügavamad, aga
oluline, et see õnnekett ei katke.
Armastus on kui südame päike ja see eliksiir, mis unistused kuldkirjas nähtavaks
teeb.

Armastusega,
Jo ❤