Valutav päevapaine

Sõitsin läbi tuledesäras linna, meel hapu, sõrmed rooli surutud. Sõitsin eriti hoolikalt. Tigedalt korrektselt. Parkisin topelt - et ikka mõlemale poole autost jääks võrdne laius, täpselt võrdne.
Seiskasin mootori. Siis lasin end rooli taha vabaks. Nagu elutu kaltsunukk. Autoraadiost hellitas Oldfiled. Milleks? mõtlesin. Võtsin süütelukust võtme ja hakkasin uuesti elusaks.
Mina, maailmale pehme ja südamega vaatav. Mina, kes arvan, et absoluutselt igas inimeses on headusetera olemas... No täna ei leidnud. Mis siin salata - juba ammu ei leia. Igas inimeses siis polegi või?
Või siis see on minu õpimapi järjekordne mitme tundmatuga tekstülesanne (oo, püha matemaatika!)?
Ja numbritevõsas puudub rada ja kõik on umbekasvanud, sest metsavaht ei soovi või ei taha seda metsa hooldada. See selleks.
Tuppa jõudnud, süütan küünlad. Loen neid hubisevaid tulepäid kokku seitse. Hääletu võbelus. Eredad südamed tulist kulda täis. Ja kogu see metsamatemaatika sulab olematuks.
Mõtlen, et tõesti - ei saa koguaeg olla hea, nii hea, muidu muutud mugavaks ja liigselt rahulolevaks. Kuigi väidetavalt rahulolu ongi see nirvaana, kuhu me peaksime oma maises elus püüdlema. Et pigem olgu tasakaal tasakaalust väljas - kui üks ots on kõrgel, siis teine madalal?  Vibreeriks hoopis tasakaalu piires?
Või on see suunaviit - aitab, mine siit. Viidal pole selget juhist ega suunda. Nõutus lasebki meelel hapneda ja stress urgitseb uut sissepääsu. Väkk! 
Ohkan. Valan välja õhtuse kakaolaksu. Olgu, täna on siis nii. Homme on teisiti. Homme kasvatan juuksed pikaks ja loen õhtusöögipalve. Omamoodi ja oma sõnadega. Sellistega, mis väestavad.
Iseenda maailma naba ja kese.
Iseenda peegelpilt.
Ise.

Armastusega,

Jo ❤