Ühel neljapäeva hommikul
Kiire on. Koguaeg ja kõigil korraga. Selline rutt, et mõned head teod libisevad lihtsalt mööda ja sa nookad lihtsalt peaga - jajah, aitäh - ning tõttad edasi. Kuhu? Sa ju tead, et sadam on meil kõigil üks.
Headus on meile kaasa antud. Kõik teod on head, välja arvatud need kurjad. Kuri tekib siis, kui ei märgata, ei pöörata tähelepanu, ei suudeta mõista, ei osata aidata, ei suudeta aidata. Kuri vajab kasvamiseks aega. Miks me ei märka enne kui halb on saanud suuremaks heast?
Me sisaldame mõlemat, kui oleme saanud elukogemuse ja kogenud oma kulgemisel nii nõretavat headust kui rõhuvaid raskusi.
Tänulikkus on see väetis, mis headust turgutab ja toidab.
Kõik need pisikesed head teod, mille tegemist ei pane peaaegu tähele: lased ummikus kõrvalreast ümberreasuva auto enda ette - tore, kui sellega kaasneb teise autojuhi tulede vilgutamine; pärast ostu sooritamist ütled kassiirile otsa vaadates "aitäh ja kena päeva" mitte "mhmh".
Enne und leian lahkuvast päevast vähemal kolm head päevategu ja siis ühe küsimärgi ka - et millele võiks teadlikult edaspidi tähelepanu pöörata.
Ei taha tõsta toru, ei, mis - näppida nutti ja helistada parimale sõbrale, sest 100% kindlusega tuleb sealt: hirmus kiire on, jõulud ju ka kohe... Sellepärast ei helistagi ja FBs ka ei torgi - tal on kiire. Eeldamine? Jaa, kindlasti. Ja samamoodi arvab tema ka. Niisiis vaikus eetris. Pole pilti, pole häält. Must ekraan.
Kuhu jääb headus? Sellesse, et vähemalt mõtlen, et jätkugu tal seal kiires maailmas tervist ja toredat meelt. Tegelikult soovin seda kõigile kiirustajatele. Ja seda, et aegajalt võiks oma otse-teel teha kõrvalepõikeid ja sattuda kogemata sinna, kus märkad värve ja kuuled pooltoone. Teeme seda koos? Must-valget on niigi liiga palju.
Aga lumi langeb ja jõuluootus jääb.
Armastusega,
Jo ❤
Headus on meile kaasa antud. Kõik teod on head, välja arvatud need kurjad. Kuri tekib siis, kui ei märgata, ei pöörata tähelepanu, ei suudeta mõista, ei osata aidata, ei suudeta aidata. Kuri vajab kasvamiseks aega. Miks me ei märka enne kui halb on saanud suuremaks heast?
Me sisaldame mõlemat, kui oleme saanud elukogemuse ja kogenud oma kulgemisel nii nõretavat headust kui rõhuvaid raskusi.
Tänulikkus on see väetis, mis headust turgutab ja toidab.
Kõik need pisikesed head teod, mille tegemist ei pane peaaegu tähele: lased ummikus kõrvalreast ümberreasuva auto enda ette - tore, kui sellega kaasneb teise autojuhi tulede vilgutamine; pärast ostu sooritamist ütled kassiirile otsa vaadates "aitäh ja kena päeva" mitte "mhmh".
Enne und leian lahkuvast päevast vähemal kolm head päevategu ja siis ühe küsimärgi ka - et millele võiks teadlikult edaspidi tähelepanu pöörata.
Ei taha tõsta toru, ei, mis - näppida nutti ja helistada parimale sõbrale, sest 100% kindlusega tuleb sealt: hirmus kiire on, jõulud ju ka kohe... Sellepärast ei helistagi ja FBs ka ei torgi - tal on kiire. Eeldamine? Jaa, kindlasti. Ja samamoodi arvab tema ka. Niisiis vaikus eetris. Pole pilti, pole häält. Must ekraan.
Kuhu jääb headus? Sellesse, et vähemalt mõtlen, et jätkugu tal seal kiires maailmas tervist ja toredat meelt. Tegelikult soovin seda kõigile kiirustajatele. Ja seda, et aegajalt võiks oma otse-teel teha kõrvalepõikeid ja sattuda kogemata sinna, kus märkad värve ja kuuled pooltoone. Teeme seda koos? Must-valget on niigi liiga palju.
Aga lumi langeb ja jõuluootus jääb.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar