Järg Näpud põhjas loole ehk kuidas ma karma võlga tagasi maksin, sest võlg ... on võõra oma.
Ma olen jube kenasti toime tulnud ja külmiku seisvat sisu korralikult vähendanud. Ja veel jagub, näiteks punaseid sõstraid. Kui suvesoe sellise tempoga edasi liigub, siis ma annan neid külmund marju hea meelega sõbrale ka, sest uued tulevad ju kohe peale. Maasikad lähevad smuutisse. Mustikad ka. Konservoad... No jagub kõhtu ja kõhtudesse.
Tegelikult saab kõigega hakkama, kui väga tahta, eks ole?
Sõitsin täna autoga mööda maanteed (muide, väga eeskujulikult olen ma triblanud tööl käia ühistranspordiga ja jalataksoga, sammu- ja kilomeetriskoor on meelirõõmustav, ihurõõmustav ka) natuke kiirem kui lubatud (pardon!) ja nii ei märganud tee ääres seisvat hääletajat. Ma oleksin õigel ajal märganuna kindlasti kinni pidanud ja küüti palunu peale võtnud. Ma olengi selline, et te teaksite. :)
Meeldib hirmsasti autoga sõita. Meeldib üksi sõita. Meeldib mitmekesi sõita.
Paarkümmend kilomeetrit hiljem, sõitsin väga eeskujulikult ja nägin kaugelt hääletajat, silt sihtkohaga peos. Ma isegi ei mõelnud, lihtsalt pidasin auto kinni ja ... Reisikaaslane oli Brasiiliast kohvipruunide silmadega 25-aastane noormees, kes enda sõnutsi on kirjanik ja kes korjab siis raamatu jaoks inspiratsiooni erinevatest maadest. Elanud Aasias paar aastat ja hakanud siis tasapisi mööda maailma kodu poole tagasi liikuma. Et kõigepealt vaja saarele saada.
Vestlus käis loomulikult inglise keeles ja teemadeks ilm, reisimine, ees terendav saar, pardimunad, moskiitod, karud, grill ja õlu. Ühesõnaga tee kadus rehvide alla ja samariitlasena viisin reisiselli sadamasse.
Seal selgus, et sularaha oli noormehel kõigest kaks eurot ja pangakaart selles meie uhke e-riigi rahasüsteemis millegipärast ... no oli mis oli. Käisin 3.40 välja ja nii sai Douglas tõotatud maale suunatud. Aamen.
Nüüd ma loodan. et SEE ka nägi või anti talle teada, et üks patune on ometigi tõe teele pöördunud, väldib kõiki raamatu- ja riidepoode (vähemalt juunikuus), on kasin (kasinamatest kasinam) ja karske (suve lemmikjook on keefir kaneeliga (mmm, nii nämma!)), kõnnib allapööratud pilguga (ka maast leiab sente kommipaberite ja muu prügi vahelt) ning maksis just oma karmavõlast tagasi 3 eurot ja 40 senti.
Oeh! On seda veel palju alles?
Ja juba homme on silmapiirilt nähtud Paradiisisaar käega-jalaga katsuda ning kui süda on puhas, siis ehk saab ihu öösaunas samamoodi roosaks. Rõõmsaks nagunii :)
Armastusega,
Jo ❤
Tegelikult saab kõigega hakkama, kui väga tahta, eks ole?
Sõitsin täna autoga mööda maanteed (muide, väga eeskujulikult olen ma triblanud tööl käia ühistranspordiga ja jalataksoga, sammu- ja kilomeetriskoor on meelirõõmustav, ihurõõmustav ka) natuke kiirem kui lubatud (pardon!) ja nii ei märganud tee ääres seisvat hääletajat. Ma oleksin õigel ajal märganuna kindlasti kinni pidanud ja küüti palunu peale võtnud. Ma olengi selline, et te teaksite. :)
Meeldib hirmsasti autoga sõita. Meeldib üksi sõita. Meeldib mitmekesi sõita.
Paarkümmend kilomeetrit hiljem, sõitsin väga eeskujulikult ja nägin kaugelt hääletajat, silt sihtkohaga peos. Ma isegi ei mõelnud, lihtsalt pidasin auto kinni ja ... Reisikaaslane oli Brasiiliast kohvipruunide silmadega 25-aastane noormees, kes enda sõnutsi on kirjanik ja kes korjab siis raamatu jaoks inspiratsiooni erinevatest maadest. Elanud Aasias paar aastat ja hakanud siis tasapisi mööda maailma kodu poole tagasi liikuma. Et kõigepealt vaja saarele saada.
Vestlus käis loomulikult inglise keeles ja teemadeks ilm, reisimine, ees terendav saar, pardimunad, moskiitod, karud, grill ja õlu. Ühesõnaga tee kadus rehvide alla ja samariitlasena viisin reisiselli sadamasse.
Seal selgus, et sularaha oli noormehel kõigest kaks eurot ja pangakaart selles meie uhke e-riigi rahasüsteemis millegipärast ... no oli mis oli. Käisin 3.40 välja ja nii sai Douglas tõotatud maale suunatud. Aamen.
Nüüd ma loodan. et SEE ka nägi või anti talle teada, et üks patune on ometigi tõe teele pöördunud, väldib kõiki raamatu- ja riidepoode (vähemalt juunikuus), on kasin (kasinamatest kasinam) ja karske (suve lemmikjook on keefir kaneeliga (mmm, nii nämma!)), kõnnib allapööratud pilguga (ka maast leiab sente kommipaberite ja muu prügi vahelt) ning maksis just oma karmavõlast tagasi 3 eurot ja 40 senti.
Oeh! On seda veel palju alles?
Ja juba homme on silmapiirilt nähtud Paradiisisaar käega-jalaga katsuda ning kui süda on puhas, siis ehk saab ihu öösaunas samamoodi roosaks. Rõõmsaks nagunii :)
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar