Minu patune pool ehk jälle need raamatud
7 km astumist ühe raamatu pärast.
Sellepärast, et FB loosiratas tiirleb teistel orbiitidel ja minu õnnemaja trajektooriga kokku ei puutu: nimelt kuulutas kirjastus Ersen välja kampaania, kus tänase loosimise tulemina sai keegi "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi" õnnelikuks omanikus. Mina see polnud. Aga ma tõesti lootsin, et ehk seekord... Ikka veel sinisilmsena usun, et saatusel on minuga omad lood. Toredad lood. Et kui see pole loosiratas, siis ...
Ükskord ikka, eksju?
Aga no jah, ma olin mõelnud välja ka variandi B, igaks juhuks, et kui variant A ehk siis loosiõnn ei ole sedakorda minu poolel, siis, maksku mis maksab, ma lähen ja toon selle raamatu poest ise koju. No ja täna siis selgus, et see õnne fortuuna poolt väljavalitu pole mina. Minul tuli käia välja korralik rahasumma (peaaegu pool paaki bensiini, seda 95st, või vähemalt kolm väljas sõbrannadega söömist või ühe terve nädala lõunad - kas jätkan? ees terendab keefirinädal!) ja see poest välja lunastada.
Võtsingi ette jalgsiteekonna, et ehk mõtlen kõndides veel ümber, ehk kaine ratsionaalsus suudab end peale suruda - raamatuid ei tasu osta. Ekee. Tung "just see raamat" jäi peale. Otsetee kauplusesse ja kassasse ja õnneliku raamatuomanikuna tagasi koju astumine. Samm sai kerge ja truu sõber Endomondo salvestas kõik teekonna nüansid endasse. Mu raamatu teekond koju.
Sõltuvus nagu iga teine - suitsetamine, magusa söömine, küünte närimine. Minul siis tuliuue raamatu ostmine ja põnevus selle avamisest. Ma tõesti ei suuda oodata, millal uudisteosed raamatukokku jõuavad ja millal lugemisjärjekord minuni jõuab. Aasta pärast? Ei-ei. Mina lähen poodi ja ostan raamatu ära. Nii see lihtsalt on.
Ja siis hakkan ootama selle lugemise tundi. See ei toimu täna ega homme, enne on vaja pooleliolev raamat lõpetada. Ent uue avamise ootus sunnibki praegust kiiremini lugeda.
Millal loen? Siis, kui ümberringi on öövaikus.
Ning siinkohal läheb mõte uitama. Üle vee.
Ikka sinna, Paradiisirannale. Kus õitsemiskülluses lõhnab öö ja ööbik ei lõpeta laulu, kus lained on pikad ja uimased, kus verandal on vana laualamp ja kiiktool. Ja ma loen. Sinnani, et ööst on tõusmas uus hommik.
Ja udu imbub aeda ja õhk hingab jahedust. Siis on esimese kohvi aeg. Tõusen tasa, et magajaid mitte äratada, ja sammun läbi õitelumes uduse aia. Tõmban pleedi õlgade ümber koomale ja liigun sinna, kust udu tuleb. Veel loetu lummuses olen kui kahe maailma vahel - tõelise ja unenäose.
Veel on vara lugeda tunde, küll aga päevi, kus seda tõotatud maad astuda saan. Veel nädala jagu...
Romantik? Ikka.
Aga nii ongi ja see on loomulik ja hea.
Oskus või põgenemistee reaalsest, kui hallid vood üle rõõmsa roosa käivad.
Armastusega,
Jo ❤
Sellepärast, et FB loosiratas tiirleb teistel orbiitidel ja minu õnnemaja trajektooriga kokku ei puutu: nimelt kuulutas kirjastus Ersen välja kampaania, kus tänase loosimise tulemina sai keegi "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi" õnnelikuks omanikus. Mina see polnud. Aga ma tõesti lootsin, et ehk seekord... Ikka veel sinisilmsena usun, et saatusel on minuga omad lood. Toredad lood. Et kui see pole loosiratas, siis ...
Ükskord ikka, eksju?
Aga no jah, ma olin mõelnud välja ka variandi B, igaks juhuks, et kui variant A ehk siis loosiõnn ei ole sedakorda minu poolel, siis, maksku mis maksab, ma lähen ja toon selle raamatu poest ise koju. No ja täna siis selgus, et see õnne fortuuna poolt väljavalitu pole mina. Minul tuli käia välja korralik rahasumma (peaaegu pool paaki bensiini, seda 95st, või vähemalt kolm väljas sõbrannadega söömist või ühe terve nädala lõunad - kas jätkan? ees terendab keefirinädal!) ja see poest välja lunastada.
Võtsingi ette jalgsiteekonna, et ehk mõtlen kõndides veel ümber, ehk kaine ratsionaalsus suudab end peale suruda - raamatuid ei tasu osta. Ekee. Tung "just see raamat" jäi peale. Otsetee kauplusesse ja kassasse ja õnneliku raamatuomanikuna tagasi koju astumine. Samm sai kerge ja truu sõber Endomondo salvestas kõik teekonna nüansid endasse. Mu raamatu teekond koju.
Sõltuvus nagu iga teine - suitsetamine, magusa söömine, küünte närimine. Minul siis tuliuue raamatu ostmine ja põnevus selle avamisest. Ma tõesti ei suuda oodata, millal uudisteosed raamatukokku jõuavad ja millal lugemisjärjekord minuni jõuab. Aasta pärast? Ei-ei. Mina lähen poodi ja ostan raamatu ära. Nii see lihtsalt on.
Ja siis hakkan ootama selle lugemise tundi. See ei toimu täna ega homme, enne on vaja pooleliolev raamat lõpetada. Ent uue avamise ootus sunnibki praegust kiiremini lugeda.
Millal loen? Siis, kui ümberringi on öövaikus.
Ning siinkohal läheb mõte uitama. Üle vee.
Ikka sinna, Paradiisirannale. Kus õitsemiskülluses lõhnab öö ja ööbik ei lõpeta laulu, kus lained on pikad ja uimased, kus verandal on vana laualamp ja kiiktool. Ja ma loen. Sinnani, et ööst on tõusmas uus hommik.
Ja udu imbub aeda ja õhk hingab jahedust. Siis on esimese kohvi aeg. Tõusen tasa, et magajaid mitte äratada, ja sammun läbi õitelumes uduse aia. Tõmban pleedi õlgade ümber koomale ja liigun sinna, kust udu tuleb. Veel loetu lummuses olen kui kahe maailma vahel - tõelise ja unenäose.
Veel on vara lugeda tunde, küll aga päevi, kus seda tõotatud maad astuda saan. Veel nädala jagu...
Romantik? Ikka.
Aga nii ongi ja see on loomulik ja hea.
Oskus või põgenemistee reaalsest, kui hallid vood üle rõõmsa roosa käivad.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar