Pühapäevane

Tuul sakutab kardinat õue. Teeb kähku tiiru toas ja haarab siis jälle kardina järele. Esimene suvesoe tuul. Talle antakse andeks, lubatakse rohkemat.
Naudin hetke kirjutamise vahel. Õigemini kirjutamise vahele kirjutan. Seda siin. Siin ja praegu.
On emadepäev. On muruniidukite töötamise aeg. On piimaga kohvi aeg. Joguriti aeg kah.
Üksikud hajupilved tuiavad taevas, peatuvad ja häbenevad, et nad üldse olemas on. Intensiivistuv roheline on pealetungil ja maailma-mandala kirgastub värvide ja hetkete kaupa.
Merele tahaks.
Võtan tennised jalast ja lasen päiksesoojal liival teretada taldu. Tore tunne on. Julge tunne on. Astun otse rannavette. Pahkluud saavad opaa! külma ehmatuse osaliseks, aga ma suman vapralt edasi. Hambad ristis. Siis enam pole ristis. Ihu harjub. Tunnetus muutub. Esimene jalutuskäik meres.

Päev on uimas iseendast ja ma täiesti mõistan - võimalusel võiks ja peaksid kõik õues olema. Eriti see põhjamaine rahvas, kes üheksa kuud end varbaotstest juuksetutini riidekihtidesse mähkub. Elagu õu ja elagu soe õhk! Kõik riided vasakule-paremale ja kontorid suveks lukku. Aamen!

Valged pojengid süles, teel ema juurde.
Ei, mina pole musterema ja Aasta Emaks ei saa ma mitte kunagi. Vähemalt nende standardite järgi, mis AE statuut ette näeb.
Üks laps.
Üksi kasvatatud. Õigemini - koos kavanud, üks emaks, teine inimeseks.
Täna on tuul see, kes sõnumeid toob. Merele mineku ilm. Sadamas olemise ilm.
Haukan õuna oma päikselisel terrassil ja naudin päikesetuult. Varbavahed on endiselt liivased ja sipelgad uurivad elu.

Pühapäev. Täitsa tavaline, õrnroosa aktsendiga.

Armastusega,

Jo ❤