Ühe päeva killumosaiik
Ööbik hullus. Tõenäoliselt on tegu isendiga, kellel öö ja päev sassis. Igatahes laksutas too linnuke õite koorma all kikkis toomingas istudes juba varahommikul ja nüüd ka, mil ma töölt naasnuna oma arvuti avasin. No las aga rõõmustab! Jõuludeni on jäänud ju ainult üks kuu üle kuue kuu. Peaasi, et kõik laulud lauldud saaks, vahepeal kaaslane leitud, pesa punutud, munad munetud. Et järjepidevus kestaks ja selliseid liks-laks-laksutajaid jaguks järgmisesse kevadesse ja ülejärgmisesse. Lõpuni välja.
Vihm. Vahvalt tihe. Suvisesed lombid ja muru kasvas silmnähtavalt paar tolli ning vahtraõied pudenesid rohelise sajuna pargis maha. Roheline maailm. Kiire muutuma. Tuul jahutab meeled ja hea on kontorist välja astuda. Kasvamise lõhn on pärast sadu ninas eriti magus. Aga söögiisu on kadunud. Lõhnad täidavad ja emotsioonid ka. Tõttan, sest kõik teised ka tõttavad... kuhugi.
Sest elu saab ju otsa kui pärale ei jõua. :)
No kes see oli, kes otsustas - T-särkidele tuleb paelad õlaõmblustesse õmmelda, et neid riidepuule riputada. Päriselt ka? Kes mu tuttavaist T-särke riidepuule riputab? Või siis neid paelupidi nagisse?
Ikka lappesse ja kappi, eks ole? Nii et käärid kätte ja naksti uuelt T-särgilt paelad küljest ära. Muide, ilus inspireeriv top on mu meelest. Palun nüüd jälle soojemaid kraade, et end mitte jopesse peita.
Looduslik valik, ütles arst. Jätame siis otsuse looduslikule valikule. Noogutan nõustumiseks. Imeline on olla naisena osa loodusest ja lasta valik temal teha. Loodetavasti on valik õige. Tegelikult ongi, kui ma nüüd järele mõtlen, lihtsalt on nii või siis on naa. Minu otsus oleks sunnitud ja ma ei taha selliseid otsuseid teha.
Täna tuli mitmeid mitmemõttelisi meile, kusjuures ma olin need iseendale saatnud. Uskuge, kui ma ka oleksin Muhv, siis sellisesisulisi e-kirju ma ikka endale "Nõudmiseni" ei saadaks. Prügikast sai meile täis.
Viirused ronivad kas pisikutena su organismi või nõrgestavad su arvutielu. IT-tohter paraku ei reageeri. Restartimine - see on asi, mille olen endasse lasknud suisa tulitäheliselt ja nähtamatult tätoveerida: KUI muu ei aita, siis enne IT-kutile helistamist tee arvutile restart.
Aga vb ta on ise Viirus? Viirastus igatahes.
Siis selline kiri: tule, ma kootsin Sind! Allakirjutaja: coach N. No vot ei tule ja ei lase end kootsida. Kolesõnalistesse asjadesse suhtun umbusuga. Kunagi vanal ajal oli viljapeskuriist koot. Kootige kui tahate,
Päike-päike-päike, ma armastan sind sama palju kui vihkan. Et siis kuuni ja tagasi.
Üks kohtumine, mis ei muuda absoluutselt mitte midagi. Kõrvalpõige mu õhtusel kõnnirännakul. Tallan oma rada ja tuul tuustib juustes: järgmine kord rätik või müts pähe, juukseraod peitu.
Kilomeetrid kuluvad ja kalorid põlevad. Ma ise kuskil seal keskel.
Ja ennäe - seal liivase ranna tipus seisab Kunks, seelik tuules lendamas. Kui kohale jõuan, on kivid tummad.
Tõmbetuul mu sees.
Selleks, et tolm jutupungadelt puhuda.
No ja jälle! See ööbik on hull, täitsa hull, ma ütlen :)
Armastusega,
Jo ❤
Vihm. Vahvalt tihe. Suvisesed lombid ja muru kasvas silmnähtavalt paar tolli ning vahtraõied pudenesid rohelise sajuna pargis maha. Roheline maailm. Kiire muutuma. Tuul jahutab meeled ja hea on kontorist välja astuda. Kasvamise lõhn on pärast sadu ninas eriti magus. Aga söögiisu on kadunud. Lõhnad täidavad ja emotsioonid ka. Tõttan, sest kõik teised ka tõttavad... kuhugi.
Sest elu saab ju otsa kui pärale ei jõua. :)
No kes see oli, kes otsustas - T-särkidele tuleb paelad õlaõmblustesse õmmelda, et neid riidepuule riputada. Päriselt ka? Kes mu tuttavaist T-särke riidepuule riputab? Või siis neid paelupidi nagisse?
Ikka lappesse ja kappi, eks ole? Nii et käärid kätte ja naksti uuelt T-särgilt paelad küljest ära. Muide, ilus inspireeriv top on mu meelest. Palun nüüd jälle soojemaid kraade, et end mitte jopesse peita.
Looduslik valik, ütles arst. Jätame siis otsuse looduslikule valikule. Noogutan nõustumiseks. Imeline on olla naisena osa loodusest ja lasta valik temal teha. Loodetavasti on valik õige. Tegelikult ongi, kui ma nüüd järele mõtlen, lihtsalt on nii või siis on naa. Minu otsus oleks sunnitud ja ma ei taha selliseid otsuseid teha.
Täna tuli mitmeid mitmemõttelisi meile, kusjuures ma olin need iseendale saatnud. Uskuge, kui ma ka oleksin Muhv, siis sellisesisulisi e-kirju ma ikka endale "Nõudmiseni" ei saadaks. Prügikast sai meile täis.
Viirused ronivad kas pisikutena su organismi või nõrgestavad su arvutielu. IT-tohter paraku ei reageeri. Restartimine - see on asi, mille olen endasse lasknud suisa tulitäheliselt ja nähtamatult tätoveerida: KUI muu ei aita, siis enne IT-kutile helistamist tee arvutile restart.
Aga vb ta on ise Viirus? Viirastus igatahes.
Siis selline kiri: tule, ma kootsin Sind! Allakirjutaja: coach N. No vot ei tule ja ei lase end kootsida. Kolesõnalistesse asjadesse suhtun umbusuga. Kunagi vanal ajal oli viljapeskuriist koot. Kootige kui tahate,
Päike-päike-päike, ma armastan sind sama palju kui vihkan. Et siis kuuni ja tagasi.
Üks kohtumine, mis ei muuda absoluutselt mitte midagi. Kõrvalpõige mu õhtusel kõnnirännakul. Tallan oma rada ja tuul tuustib juustes: järgmine kord rätik või müts pähe, juukseraod peitu.
Kilomeetrid kuluvad ja kalorid põlevad. Ma ise kuskil seal keskel.
Ja ennäe - seal liivase ranna tipus seisab Kunks, seelik tuules lendamas. Kui kohale jõuan, on kivid tummad.
Tõmbetuul mu sees.
Selleks, et tolm jutupungadelt puhuda.
No ja jälle! See ööbik on hull, täitsa hull, ma ütlen :)
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar