Kadunud kõhulihaste otsinguil
Appi! Mul pole kõhulihaseid! Jõutrenni kaheksast harjutusest kaks on spetsiaalselt kõhulihastele ja neid tehes avastan, et mul lihtsalt pole neid. Masendav! Jaa, ma sain kuidagi nende harjutustega siiski hakkama, aga see oli tahtejõud, vägisi tehtud, mitte mu rõõmus vaba tahe. Mu rõõmus vaba tahe oli ristis hammaste taga ja pagendatud varbaotstesse. Lasin pärast oma keha analüüsida. Selgus, et mul siiski on lihased, koguni päris korralik ports, aga jah, muud möga on ka (mitme kolekilo jagu kohe), mis selle lihasegrupi enda varju jätab. Nii et kui ma soovin kõhulihaseid, tuleb mul sellest muust mudrust vabaneda.
Küsid - kuidas? Hakkad jõusaali masinaid väntsutama?
Ekeee! hüüan siit poolt ekraani.
See oleks tegelikult lihtsaim viis, aga - mina ei taha pingutada. Pingutada selles mõttes, et veri ninast ja vesi kehast. Samuti jäävad ära kõik dieedid - see on läbitud ajajärk ja rohkem ma ei pea nende mõttetus või siis ka lühiajalisust endale tõestama. Seda enam, et ma tegelikult meeldin endale sellisena nagu olen ja kellele ei meeldi, siis see on tema probleem, eks ole?
Aga - kõhulihase pärast olen ma nõus paremini (loe: tervislikumalt) sööma. Liikumine on nagunii igapäevane ja ma liigun täitsa normides, isegi normist rohkem, sest ... sest ma hullun pistaatsiajäätisest! Söön jäätise sisse, siis vaatan etiketilt järele, palju kaloreid manustasin ja lähen käin selle numbri pluss veel mõne numbri peale jagu kilomeetreid. Okidoo, onju?
Ma olen viimasel ajal tihti mõelnud pingutamisele. Kas elu on pingutamine? Kas elu nõuab meilt pingutamist?
Tõden, et pingutmine, saavutusvajadus jms on me endi välja mõeldud, ühiskonnast tingitud. Mul oleks kena kõhulihas, kui ei oleks ... stressi ja kiireid stressileevendusmeetmeid. Hästi tänapäevane probleem tegelikult. Siis mõtlen, et elu tuleb elada ilma pingutamata - mõnusa voona elujões hulpides ja kauneid kaldavaateid nautides ... Liiga lihtne? Aga kas üldse peab keeruline olema? Me ju ise mõtleme endale reegleid, nimekirju, eesmärke välja, et... elu oleks huvitavam? Et elul oleks väärtus?
Ent kui ma lihtsalt kulgen, märkan ja olen oma olemises, see on ju samuti väärtus.
Kas kõhulihas annaks mulle suurema võimaluse elujõel kaugemale tüürida?
Vististi, kui see on mu tervema mina hüvanguks - näen rohkem kauneid vaateid ja suudan vajadusel paar tõmmet ujuda ka, et kaldale ronida :)
Nii siis, mu armsad kõhulihased, me alustame, loodetavasti koos, mõõdukat ja läbimõeldud järgmist toredat eluetappi, mis algas just nüüd, hetk tagasi. Muah!
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar