Ühel hommikul, enne sooja

Surun spordisärgiserva teksapükstesse, ilma nööpi-lukku avamata - kaks nädalat tagasi oli see võimatu. Eee... teostamatu. Aga hetkel jah, ma ei viitsi, on kiire ja lihtsalt topin särgisabad püksivärvli vahelt läbi. Vabalt.
Teleripilt näitab tädi, kes hoogsalt muru rehitseb ja annab nõu, kuidas suveks selline mõnus murulapp saada, kus paljajalu mütata. Vajutan puldist teleka kinni.
Hoolimata varasest ärkamisest - no milline lind see muu olla saab kui kuldnokk - kes kell 5 kuskil lähedal puu otsas muudkui trillerdab. Uhkes  üksinduses. Teadlikult valitud, et teisi poleks kuulda.
Ja ma magan lahtise aknaga, et õhku oleks ja see mõnu, et tõmbad tekiääre ninani, sest teki all on soe. Paari tunni pärast on kogu linnukogukond ärgnaud ja kõik teevad kõigile oma lauluga ära.
Sihuke muusika, et tõesti, suur kevad, suisa suvi, on meie õue jõudnud. Teen terrassile asja. Vale puha! Tuul on põhjakaare oma ja T-särgile lisaks tuleb selga panna jope. Vähemalt.
Hetk kõhklemist ja otsustan tee kasuks. Sean termoskruusi valmis, valmistan kaks korralikku võileiba (kana, salatileht, juustuviil, tomat, basiilik, pipar) ja tükeldan karpi nuikapsa-meloni segu. Tee tõmbab. Seljakotti panen veepudeli ja salvrätikupaki. Jätan meelde, et see on viimane ja kui poodi lähen, tuleb pabersalvrätikute varu täiendada. Kas see on keskkonnasõbralik? Eh, need ajad, kus riidest taskurätte sai ostetud, ise õmmeldud; neid pestud ja triigitud - on möödas. Hügieenilisem on kasutada looduses lagunevaid pabersalvrätte.
Telefon teeb plinn!
Sõnum ütleb, kus kohtumispaik on.
Võtan tennised näppu, seljakoti üle õla, päikeseprillid lükkan pealaele ja kontrollin, et koduvõtmed on taskus.
Aeg minna.
Rappa.
Raba taha.