Kunksu lood. Aeg on pöörlema hakanud.
Kunks riputas pesu nöörile. Helevalged palakad rippusid esialgu häbelikult, kuid kui tuul nende ümber pöörlema hakkas, tuli pesule elu sisse. Tekikott püüdis tuult ja muutus suureks purjeks, voodilinad laperdasid naerda ja padjapüürid paisusid tekikoti eeskujul. Terve pesunöör hullus värske õhu ja flirtivate tuulehoogude puudetest. Kunks muigas. Kevad ei olnud enam ainuüksi looduses, kevad oli kõiges ja temas ise ka. Mis sest, et tuul oli külm ja õhk karge - seda jõudu ei peatanud enam miski. Pisikesed nurmenukud olid majanurgas end trotslikult püsti ajanud ja kõigutasid ülbelt oma erkkollaseid päid, karulauk õitses ja lõhnas - nii kiiresti püüdsid kõik oma tärkamist-ärkamist näidata.
Kunks nõjatus seljaga vastu kuuriust, nina päikese poole pööratud. Selle soe puude pani ta tundma tänu. Suletud silmil hakkas ta tänama - maad, millel seisis ja õhku, mida hingas. Valgust ja pimedust. Mere virvendust. Ta avas silmad ja nägi õhust tantsimas kollast liblikapaari - ka nende nägemine tegi ta rõõmsaks ja naine tänas, et liblikalendu võis jälgida. Korraga märkas ta kõike - nii sipelgaid sibamas kui luigetiibade lööke õhus; tajus õhu värelust ja maapinnast õhkuvat kaitset.
Nii lihtne on tänulik olla. Nii lihtne on tänada.
Süsi istus trepil. Tema majesteetlikus poosis oli aimata rahulolu. Kunks tänas mõttes ka kassi. Lihtsalt, kassiks olemise pärast.
Elu tuksles nähtavalt.
Oli täpselt selline päev, millal tajud on sügavaimast sügavamad, meeled avali nagu ülaste õiesüdamed päikest endasse ahmimas.
Erksus südamekambris, mida keha veel eitab. Häbeneb.
Naine muigas.
Kust see tänutunne siis nüüd mu juurde tuli? Kas sellest, et ma pole ammu seda tunnet enesele teadvustanud? Unustanud teiste tundmiste taha?
Ma tänan, ma tänan, ma tänan.
***
Naine liikus köögi ja toa vahet, ümisedes CD-plaadile kaasa. Õhtu õhetas, meelitades lähemale loojanguhetke. Kunks avas puhveti ja tõstis sealt välja pudeli kuldse vedelikuga. Valanud selle sisu pokaali, nuusutas. Tõdenud, et lõhn on õige - piisavalt vänge ja täidlane, mekkis ta jooki. Soe voog libises kurgust alla ja rullus läbi keha, jõudes mõnusa soojana lõpuks varbaotsteni. Justkui punkt. Elav kuld. Ülemöödunud aasta võilill pisukese jaanilille juurega. Toon oli õige, maik oli õige ja tunne oli õige - vabastav ja lahendusi pakkuv. Kunks astus, pokaal käes,elutuppa. Kass põrnitses naist, silmad sädelemas. Temas pulbitses pigem valmisoleks sekkuda, kuid millesse? Süsi oli ootel.
Naine süütas kaminas halud. Õu õhetas veel, aga hämarus piiras laidu ja maja igast küljest - päike oli loojunud. Meri libises pikkade lainetena randa. Kunks rüüpas pokaalist, silmad poolavatud.
Ma tänan, tänan, tänan... iseennast võiks ju samuti tänada? Et ma sellise joogi olen valmistanud, näiteks. Ja tuld kaminas, ka selle eest tänan.
Siis ta tõusis rutakalt, pani selga jope, tõmbas pähe mütsi, haaras köögilaualt kuldselt küütleva vedelikuga pudeli ja väljus majast. Siht selge, sammus ta joonelt läbi saare põhjaküljele, samal ajal ikka veel ümisedes. Pime tihenes nagu pleed ümber naise ja pudel ta käes hakkas helendama.
Jõudes merepiirini, ta seisatas nii, et lainelatv peaaegu riivas tossuninasid, jõi Kunks otse pudelist, tõstis siis käed üles ja hüüdis merepimedusse: ma tänan, ma tänan, ma tänan! ja siis venitas lauldes edasi: ütle mee-riii, muuuuu meeeeee-riiiiiiii, miks sa siiiiiiia mind tõid...
Kuu puges pilvede vahelt välja ja tema kahvatu valgus mõjus tontlikult... nõiduslikult.
Kunks hüüdis kuu poole: ja sind, Kuu, tänan ma ka-aa! Sa oled nii kaugel, kas sa mind üldse näed..
Naine märkas silma nurgast, kuidas mütsi alt välja jäänud juuksesalgud hakkasid tasapisi siniselt helendama. Ta rapsas mütsi peast. Vaata, Kuu, mul on helendavad juuksed!
Kunks tõstis uuesti pudeli huulile ja naeris peale neelamist.
Ümberringi oli loodus vaikinud. Oli vaid pimedus, kõrge Kuu kauge kuma, siniselt helendavad juuksed ja helendav pudelisisu.
Kunks tundis korraga väsimust. Ta rüüpas veelkord helendavat jooki ja jäi siis otse enda ette vaatama. Temast mõne meetri kaugusel õhus, otse vee kohal, oli erksinine silmapaar, mis teda ainiti jälgis. Silmade eredus oli nii erk, et kui sel olendil oligi keha, siis seda lihtsalt polnud pimedasse sulanuna näha. Tundis ta hirmu? Ei. Ta kehitas õlgu, sest tahtis ja teadis olevat end laiul üksi. Olgu, koos kassiga, aga veel kedagi saarel näha, õieti tajuda, see polnud nii nagu tema arust olema pidi.
Kes sa oled?
See, kes sind valvab.
Miks mind peab valvama?
Et sa ei eksiks, et vajadusel suunata.
On mul siis üldse eksimisvõimalust? Miks mind peab suunama?
Narrikene! Sa arvad, et külma lõkesse astumine oli lahendus? Oo-ei! See, et täna tänutunnet külvasid kui vihma, on väike samm. Olgu, möönan, väga tubli samm, ent sul tuleb tänule lisaks õppida usaldust. Sa pead tahtma ja oskama usaldada.
Ma juba usaldan.
Ei. Sa ei usalda. Vaata oma südamesse. Sa tead väga hästi, kuhu su nõrkus on peidetud. Ma ei ütle, et see sulle lihtne ülesanne saab olema. Kindlasti mitte. Aga kui oskad märgata ja soovida, siis pole usaldamist keeruline saavutada. Usun sinusse. Oled ju isegi mõsitnud, et sulle on kordi ja kordi andnud uusi võimalusi, lükatud edasi seda, milleks sa tegelikult valmis pole. Keegi pole. Mina veel usun sinusse, aga kuskil on piir, millest ma üle astuda ei tohi. Õpi usaldama armastust, Kunks. Alusta endast. Usaldus on see, mis sind aitab ja mille läbi saad ... vabaks. Sinu valik - õpid või hukkud. Ajapööre on hakanud liikuma, sind jälgitakse ja su suutmatus nõrgestab sind ennast. Usaldamine, Kunks, on võti.
Silmad kadusid sama märkamatult nagu nad tekkinud olid.
Kunks pööras merele selja ja sammus koju, helendavad juukseotsad valgustamas rada.
Voodis, enne unne vajumist, oli ta viimane mõte - ma nägin und. Oh, millist und...
Süsi hüppas Kunksu voodijalutsisse. Naine magas sügavalt. Kass nurrus: Kunks, mina aitan sind.
Kuu saatis saarele oma külma valgust ja moodustas ümber maja valgussõõri. Kõik, mis jäi valgusringist välja, oli tumm ja ähvardav. Aegajalt vilksas pimeduses erksinine silmapaar.
Oli volbriöö.
Tema soovis kogu hingest, et Kunksist ei saaks üks Neist, kes pimedas, koos teiste varjudega, kurjuse ülistuseks tantsu lööb.
***
Armastusega,
Jo 💗
Kunks nõjatus seljaga vastu kuuriust, nina päikese poole pööratud. Selle soe puude pani ta tundma tänu. Suletud silmil hakkas ta tänama - maad, millel seisis ja õhku, mida hingas. Valgust ja pimedust. Mere virvendust. Ta avas silmad ja nägi õhust tantsimas kollast liblikapaari - ka nende nägemine tegi ta rõõmsaks ja naine tänas, et liblikalendu võis jälgida. Korraga märkas ta kõike - nii sipelgaid sibamas kui luigetiibade lööke õhus; tajus õhu värelust ja maapinnast õhkuvat kaitset.
Nii lihtne on tänulik olla. Nii lihtne on tänada.
Süsi istus trepil. Tema majesteetlikus poosis oli aimata rahulolu. Kunks tänas mõttes ka kassi. Lihtsalt, kassiks olemise pärast.
Elu tuksles nähtavalt.
Oli täpselt selline päev, millal tajud on sügavaimast sügavamad, meeled avali nagu ülaste õiesüdamed päikest endasse ahmimas.
Erksus südamekambris, mida keha veel eitab. Häbeneb.
Naine muigas.
Kust see tänutunne siis nüüd mu juurde tuli? Kas sellest, et ma pole ammu seda tunnet enesele teadvustanud? Unustanud teiste tundmiste taha?
Ma tänan, ma tänan, ma tänan.
***
Naine liikus köögi ja toa vahet, ümisedes CD-plaadile kaasa. Õhtu õhetas, meelitades lähemale loojanguhetke. Kunks avas puhveti ja tõstis sealt välja pudeli kuldse vedelikuga. Valanud selle sisu pokaali, nuusutas. Tõdenud, et lõhn on õige - piisavalt vänge ja täidlane, mekkis ta jooki. Soe voog libises kurgust alla ja rullus läbi keha, jõudes mõnusa soojana lõpuks varbaotsteni. Justkui punkt. Elav kuld. Ülemöödunud aasta võilill pisukese jaanilille juurega. Toon oli õige, maik oli õige ja tunne oli õige - vabastav ja lahendusi pakkuv. Kunks astus, pokaal käes,elutuppa. Kass põrnitses naist, silmad sädelemas. Temas pulbitses pigem valmisoleks sekkuda, kuid millesse? Süsi oli ootel.
Naine süütas kaminas halud. Õu õhetas veel, aga hämarus piiras laidu ja maja igast küljest - päike oli loojunud. Meri libises pikkade lainetena randa. Kunks rüüpas pokaalist, silmad poolavatud.
Ma tänan, tänan, tänan... iseennast võiks ju samuti tänada? Et ma sellise joogi olen valmistanud, näiteks. Ja tuld kaminas, ka selle eest tänan.
Siis ta tõusis rutakalt, pani selga jope, tõmbas pähe mütsi, haaras köögilaualt kuldselt küütleva vedelikuga pudeli ja väljus majast. Siht selge, sammus ta joonelt läbi saare põhjaküljele, samal ajal ikka veel ümisedes. Pime tihenes nagu pleed ümber naise ja pudel ta käes hakkas helendama.
Jõudes merepiirini, ta seisatas nii, et lainelatv peaaegu riivas tossuninasid, jõi Kunks otse pudelist, tõstis siis käed üles ja hüüdis merepimedusse: ma tänan, ma tänan, ma tänan! ja siis venitas lauldes edasi: ütle mee-riii, muuuuu meeeeee-riiiiiiii, miks sa siiiiiiia mind tõid...
Kuu puges pilvede vahelt välja ja tema kahvatu valgus mõjus tontlikult... nõiduslikult.
Kunks hüüdis kuu poole: ja sind, Kuu, tänan ma ka-aa! Sa oled nii kaugel, kas sa mind üldse näed..
Naine märkas silma nurgast, kuidas mütsi alt välja jäänud juuksesalgud hakkasid tasapisi siniselt helendama. Ta rapsas mütsi peast. Vaata, Kuu, mul on helendavad juuksed!
Kunks tõstis uuesti pudeli huulile ja naeris peale neelamist.
Ümberringi oli loodus vaikinud. Oli vaid pimedus, kõrge Kuu kauge kuma, siniselt helendavad juuksed ja helendav pudelisisu.
Kunks tundis korraga väsimust. Ta rüüpas veelkord helendavat jooki ja jäi siis otse enda ette vaatama. Temast mõne meetri kaugusel õhus, otse vee kohal, oli erksinine silmapaar, mis teda ainiti jälgis. Silmade eredus oli nii erk, et kui sel olendil oligi keha, siis seda lihtsalt polnud pimedasse sulanuna näha. Tundis ta hirmu? Ei. Ta kehitas õlgu, sest tahtis ja teadis olevat end laiul üksi. Olgu, koos kassiga, aga veel kedagi saarel näha, õieti tajuda, see polnud nii nagu tema arust olema pidi.
Kes sa oled?
See, kes sind valvab.
Miks mind peab valvama?
Et sa ei eksiks, et vajadusel suunata.
On mul siis üldse eksimisvõimalust? Miks mind peab suunama?
Narrikene! Sa arvad, et külma lõkesse astumine oli lahendus? Oo-ei! See, et täna tänutunnet külvasid kui vihma, on väike samm. Olgu, möönan, väga tubli samm, ent sul tuleb tänule lisaks õppida usaldust. Sa pead tahtma ja oskama usaldada.
Ma juba usaldan.
Ei. Sa ei usalda. Vaata oma südamesse. Sa tead väga hästi, kuhu su nõrkus on peidetud. Ma ei ütle, et see sulle lihtne ülesanne saab olema. Kindlasti mitte. Aga kui oskad märgata ja soovida, siis pole usaldamist keeruline saavutada. Usun sinusse. Oled ju isegi mõsitnud, et sulle on kordi ja kordi andnud uusi võimalusi, lükatud edasi seda, milleks sa tegelikult valmis pole. Keegi pole. Mina veel usun sinusse, aga kuskil on piir, millest ma üle astuda ei tohi. Õpi usaldama armastust, Kunks. Alusta endast. Usaldus on see, mis sind aitab ja mille läbi saad ... vabaks. Sinu valik - õpid või hukkud. Ajapööre on hakanud liikuma, sind jälgitakse ja su suutmatus nõrgestab sind ennast. Usaldamine, Kunks, on võti.
Silmad kadusid sama märkamatult nagu nad tekkinud olid.
Kunks pööras merele selja ja sammus koju, helendavad juukseotsad valgustamas rada.
Voodis, enne unne vajumist, oli ta viimane mõte - ma nägin und. Oh, millist und...
Süsi hüppas Kunksu voodijalutsisse. Naine magas sügavalt. Kass nurrus: Kunks, mina aitan sind.
Kuu saatis saarele oma külma valgust ja moodustas ümber maja valgussõõri. Kõik, mis jäi valgusringist välja, oli tumm ja ähvardav. Aegajalt vilksas pimeduses erksinine silmapaar.
Oli volbriöö.
Tema soovis kogu hingest, et Kunksist ei saaks üks Neist, kes pimedas, koos teiste varjudega, kurjuse ülistuseks tantsu lööb.
***
Armastusega,
Jo 💗
Kommentaarid
Postita kommentaar