Tõesti, ma ei suuda...
Tõesti, ma ei suuda - tahtsin ma eile mobiili sisse hüüda, aga õnneks (või õnnetuseks) sattusin kohta, kus levi mängis lünkteksti-mängu. Arva, mida tahad - oli selle tähendus ja nii ma siis vajutasin kõne lõpetamise nuppu. Puhh!
Tõesti, iga mu päev algab selliselt, et ... on valge leht, millele ilmuvad jooned ja mida ma siis hakkan oma olustikuga, tegemistega, mõtetega täitma. Hommiku alugsest öise äravajumiseni. Kes teab, vb alateadvus kirjutab enda oma öösel edasi, saate mulle läbi une imelikke signaale.
Ärgates, veel silmi avamata, on tunne, et viibin kalurikülas. Kajakad on kalasaagi ootel kiljuma hakanud. Avan silmad ja ruloopilust on päiksetriip tuppa pugenud. Ja ei - ma polegi kalurikülas, vaid täitsa oma kodus ja taas on ees mõtteline jooneline paber.
Minu eesmärk. Mõtlen veidi, mul ju pole eesmärki. On kulgemine. Läbi päeva öösse. Astumised, mis on teadlikud ja siis need teised, mida teen, sest need on minus minust olenemata. Sel kulgemisel on oma ülesanne - kulgeda nii, et selles oleks kirge ja värve. Mida rohkem loodus kevadesse upub, seda kirkamaks muutuvad värvid, valjemaks lindude ludin, seda kirglikumalt oma teed tallan.
Nimetu kutse mu sees kasvab lausa füüsiliselt. Ma ise sean stoppjoone - ei, veel ei saa, veel pole ma valmis. Ego, pisarapärlid ripsmeil, plõksutab silmi ja ütleb etteheitvalt - sa pole kunagi valmis!
Ma pööran oma joonelise vihkikuga talle lihtsalt selja.
Panen valmis oma treeningriided ja täidan joogipudeli. Jah, ma pole veel valmis, aga ma tean, millal olen. Siis, kui on käidud tänane ja homne ja veel homseid.
Soe õhk embab magusalt, poen päikeseprillide taha peitu, suujoon muigab ja ma lähen.
***
Kohv on kõrvetav-kuum. Paneb südame plõksima. Tuul jahutab ja kirjutab laineile oma lainelised read.
Ma olen nii sügavas mõtteis, et ei märkagi, kuidas tuul mu ümber end mähib, mu juuksesalke mütsi alt sikutab ja liivateri kohvi sisse puistab.
Tõusen, veidi raskelt, kui siis kui on kaua istutud, kallan kohvipära rannakividele ja vaatan sinist silmapiiri. Ei näe, aga süda aimab.
***
Armastusega
Jo 💖
Tõesti, iga mu päev algab selliselt, et ... on valge leht, millele ilmuvad jooned ja mida ma siis hakkan oma olustikuga, tegemistega, mõtetega täitma. Hommiku alugsest öise äravajumiseni. Kes teab, vb alateadvus kirjutab enda oma öösel edasi, saate mulle läbi une imelikke signaale.
Ärgates, veel silmi avamata, on tunne, et viibin kalurikülas. Kajakad on kalasaagi ootel kiljuma hakanud. Avan silmad ja ruloopilust on päiksetriip tuppa pugenud. Ja ei - ma polegi kalurikülas, vaid täitsa oma kodus ja taas on ees mõtteline jooneline paber.
Minu eesmärk. Mõtlen veidi, mul ju pole eesmärki. On kulgemine. Läbi päeva öösse. Astumised, mis on teadlikud ja siis need teised, mida teen, sest need on minus minust olenemata. Sel kulgemisel on oma ülesanne - kulgeda nii, et selles oleks kirge ja värve. Mida rohkem loodus kevadesse upub, seda kirkamaks muutuvad värvid, valjemaks lindude ludin, seda kirglikumalt oma teed tallan.
Nimetu kutse mu sees kasvab lausa füüsiliselt. Ma ise sean stoppjoone - ei, veel ei saa, veel pole ma valmis. Ego, pisarapärlid ripsmeil, plõksutab silmi ja ütleb etteheitvalt - sa pole kunagi valmis!
Ma pööran oma joonelise vihkikuga talle lihtsalt selja.
Panen valmis oma treeningriided ja täidan joogipudeli. Jah, ma pole veel valmis, aga ma tean, millal olen. Siis, kui on käidud tänane ja homne ja veel homseid.
Soe õhk embab magusalt, poen päikeseprillide taha peitu, suujoon muigab ja ma lähen.
***
Kohv on kõrvetav-kuum. Paneb südame plõksima. Tuul jahutab ja kirjutab laineile oma lainelised read.
Ma olen nii sügavas mõtteis, et ei märkagi, kuidas tuul mu ümber end mähib, mu juuksesalke mütsi alt sikutab ja liivateri kohvi sisse puistab.
Tõusen, veidi raskelt, kui siis kui on kaua istutud, kallan kohvipära rannakividele ja vaatan sinist silmapiiri. Ei näe, aga süda aimab.
***
Armastusega
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar