August on unistustest tüünne
August. See suvekuu, kus ma kõige rohkem igatsen omale mereäärset pesa. See kuu, kus loodus annab oma küpsemise valmdiusest meelalt, suisa forsseerides märku. Katki minemise ja paranemise kuu. Andestamise ja soojade puudutuste kuu. Kuu, kus ei pea enam püüdlema päikespruuniks ega iga termomeetri järsul tõusul ranna poole samme sättima. Rahunemine.
Ja siis ma lendangi mõtetes Sinna. Õunapuud kannavad õunu ja okstele on lisaks riputatud tuledevanikud. Ritsikad laulavad põõsaste ja rohus juba päeval ning ma ootan oma kalleid külla. Terrassile on kaetud laud ja soe ciabatta puhkab rätiku all küpsemist välja. Segan kokku üridivõi ja lasen värskel tikrimoosil pisut seista, enne kui ta beseepatjadele tõstan. Kõik-kõik on valmis. Mu seelik laperdab soojas tuules ja pügatud muru kõditab tallaluseid. Heidan kiirpilgu - korras kõik.
Seon juukseid hoidma rätiku ja hüüan Borkat. Maja nurga tagant silkab välja beež labrador, õnnelik absoluutselt kõigest: päevast ja õhust ja minust ja liikumisest. Rõõm on nakkav. Me väljume aiast ja kõnnime männituka poole, liivane rada lookleb alla mere äärde. Koer lippab minust mööda ja mängib kaldale rulluvate lainetega. Ma hingan nii nagu ainult merel saab hingata - korraga palju ja sügavale nii, et hetkeks kõik peatub. Siis lasen õhu endast rahulikult välja. Minu hetk mu enda ja merega.
Borka lustib joosta. Järgnen talle. Üleüldse on tore valida tee, mille ta mulle kätte näitab. Õhtuti jookseb ta teisele ranna poolele, seekord siis vasakule, vana tuletorni suunas. Kõnnin veepiiril ja vesi on jahe. Mõnusalt jahe - ärgitab vereringet ja toob uitmõtted pilvist maa peale tagasi. Seelikuserv saab märjaks, ent ma ei hooli sellest. Naudin hetke.
Borka jookseb mu juurde ja mu ümber, otsekui norides, et noh, hakka nüüd ka käbedamalt liikuma; tule, jookseme; või viska mulle puutoigas. Tahad, ma lähen otsin ise toika? Ja läinud mu beež sõber ongi. Lained lõhnavad ja tuul pühib lõhna kõrgele õhku. Päike on kildudena meretekil laiali. Suln silmad. Mühin. Magus mühin. Siis jõuab koer kohale, suus paras roigas. Ta paneb selle mu jalge ette maha ja haugatab - vaatab mulle otsa ja siis sihib roigast. Võtan roika ja viskan nii kaugele kui jaksan. Haugatades sööstab Borka laineisse ja teeb siis naljakaid hüppeid, et roikani jõuda. Ma naeran ja tunnen kui õnnelik ma sel hetkel olen.
Veidi viksemängu mänginud, pöördume koju tagasi.
Panen koerale jooginõu puhta veega. Ta joob ahnelt ja nii, et kausi ümber lainetab.
Kaunistan beseed ja tõstan nad külma. Päästan lahti rätisõlme ja kammin oma juuksed läbi - need suvekuivad ja nõuavad hoolt. Sean juuksed hobusesbasse. Hetkel on juustest tähtsam see, et ootan peagi saabuvaid külalisi ja loodan, et mu elamine neile meeldib. Käin ruttu sauna juures ja viin sinna pesunöörilt võetud päiksesoojad saunalinad. Tean, et kõik on valmis, aga ikka tunnen, et miski oleks nagu puudu. Ei ole. Paradiis on paradiis.
***
Öö. Ritiskatel on pidu. Lambid okstel kumavad mahedat kulda. Toetan end vastu terrassiposti, pleed tihedalt enda ümber mähitud. Ööõhk on jahe. Udu hiilib mere poolt vaikselt aeda. Hetk on habras ja füüsiliselt tajutav. Pidu on lõppenud, terrass koristatud. Borka magab - võõrad ja kõik see mäsu väsitas vaesekese ära. Süütan tormilaternasse asetatud küünlad ja lasen vaikusel ligi hiilida. Ei, ritiskad ei jäta oma mängu. Lähen tuppa. Lahtisest elutoauksest kostub õue tasane viis.
Istun lamamistooli ja üle õue, kõrgel taevakummil jookseb Linnutee end lahti. Sinna lõputusse võib uppuda.
Ma ei tea kui kaua nii istunud olen, ent tajun - muusika on vait ja ritsikad ei laula enam.
Merel on tõusamas tuul ja õhk on mõrkjas.
Küünlad võbelevad laternais ja õunapuu oksad kõiguvad tuules.
Tõusen.
Öö jääb õuele pidutsema.
***
Jah, mulle meeldib august, kui saab mere taha unistada ja end sinna unustada.
Tolmune tänav, kilked-huiked ja klähvimine. Pesen purke, et teha sisse kurke. Vaatan üle moosisuhkru varu. Ja august saabki ühe hetkel purki. Või loo sisse. Valik on ju meie endi.
Armastusega,
Jo 💗
Ja siis ma lendangi mõtetes Sinna. Õunapuud kannavad õunu ja okstele on lisaks riputatud tuledevanikud. Ritsikad laulavad põõsaste ja rohus juba päeval ning ma ootan oma kalleid külla. Terrassile on kaetud laud ja soe ciabatta puhkab rätiku all küpsemist välja. Segan kokku üridivõi ja lasen värskel tikrimoosil pisut seista, enne kui ta beseepatjadele tõstan. Kõik-kõik on valmis. Mu seelik laperdab soojas tuules ja pügatud muru kõditab tallaluseid. Heidan kiirpilgu - korras kõik.
Seon juukseid hoidma rätiku ja hüüan Borkat. Maja nurga tagant silkab välja beež labrador, õnnelik absoluutselt kõigest: päevast ja õhust ja minust ja liikumisest. Rõõm on nakkav. Me väljume aiast ja kõnnime männituka poole, liivane rada lookleb alla mere äärde. Koer lippab minust mööda ja mängib kaldale rulluvate lainetega. Ma hingan nii nagu ainult merel saab hingata - korraga palju ja sügavale nii, et hetkeks kõik peatub. Siis lasen õhu endast rahulikult välja. Minu hetk mu enda ja merega.
Borka lustib joosta. Järgnen talle. Üleüldse on tore valida tee, mille ta mulle kätte näitab. Õhtuti jookseb ta teisele ranna poolele, seekord siis vasakule, vana tuletorni suunas. Kõnnin veepiiril ja vesi on jahe. Mõnusalt jahe - ärgitab vereringet ja toob uitmõtted pilvist maa peale tagasi. Seelikuserv saab märjaks, ent ma ei hooli sellest. Naudin hetke.
Borka jookseb mu juurde ja mu ümber, otsekui norides, et noh, hakka nüüd ka käbedamalt liikuma; tule, jookseme; või viska mulle puutoigas. Tahad, ma lähen otsin ise toika? Ja läinud mu beež sõber ongi. Lained lõhnavad ja tuul pühib lõhna kõrgele õhku. Päike on kildudena meretekil laiali. Suln silmad. Mühin. Magus mühin. Siis jõuab koer kohale, suus paras roigas. Ta paneb selle mu jalge ette maha ja haugatab - vaatab mulle otsa ja siis sihib roigast. Võtan roika ja viskan nii kaugele kui jaksan. Haugatades sööstab Borka laineisse ja teeb siis naljakaid hüppeid, et roikani jõuda. Ma naeran ja tunnen kui õnnelik ma sel hetkel olen.
Veidi viksemängu mänginud, pöördume koju tagasi.
Panen koerale jooginõu puhta veega. Ta joob ahnelt ja nii, et kausi ümber lainetab.
Kaunistan beseed ja tõstan nad külma. Päästan lahti rätisõlme ja kammin oma juuksed läbi - need suvekuivad ja nõuavad hoolt. Sean juuksed hobusesbasse. Hetkel on juustest tähtsam see, et ootan peagi saabuvaid külalisi ja loodan, et mu elamine neile meeldib. Käin ruttu sauna juures ja viin sinna pesunöörilt võetud päiksesoojad saunalinad. Tean, et kõik on valmis, aga ikka tunnen, et miski oleks nagu puudu. Ei ole. Paradiis on paradiis.
***
Öö. Ritiskatel on pidu. Lambid okstel kumavad mahedat kulda. Toetan end vastu terrassiposti, pleed tihedalt enda ümber mähitud. Ööõhk on jahe. Udu hiilib mere poolt vaikselt aeda. Hetk on habras ja füüsiliselt tajutav. Pidu on lõppenud, terrass koristatud. Borka magab - võõrad ja kõik see mäsu väsitas vaesekese ära. Süütan tormilaternasse asetatud küünlad ja lasen vaikusel ligi hiilida. Ei, ritiskad ei jäta oma mängu. Lähen tuppa. Lahtisest elutoauksest kostub õue tasane viis.
Istun lamamistooli ja üle õue, kõrgel taevakummil jookseb Linnutee end lahti. Sinna lõputusse võib uppuda.
Ma ei tea kui kaua nii istunud olen, ent tajun - muusika on vait ja ritsikad ei laula enam.
Merel on tõusamas tuul ja õhk on mõrkjas.
Küünlad võbelevad laternais ja õunapuu oksad kõiguvad tuules.
Tõusen.
Öö jääb õuele pidutsema.
***
Jah, mulle meeldib august, kui saab mere taha unistada ja end sinna unustada.
Tolmune tänav, kilked-huiked ja klähvimine. Pesen purke, et teha sisse kurke. Vaatan üle moosisuhkru varu. Ja august saabki ühe hetkel purki. Või loo sisse. Valik on ju meie endi.
Armastusega,
Jo 💗
Kommentaarid
Postita kommentaar