Järellaine
Täna on see päev, kui järgmise üldpeoni jääb juba mõnevõrra vähem päevi. Loendus on taas alanud. Kui laulupeo ühislaulmine lõppes ja kaare-alune hakkas tasapisi laiali valguma, oli selline üle täidetud tunne - üdini eestlaseks olemise tunne ja eufooria oli saavutanud oma lae. Ja siis oli järsku kõik. Nagu langevarjuhüpe - hüpe, liuglemine ja siis kiire vabalangus maa poole. Appi, ma ei taha kukkuda! Aga seal ma siis olin - üli-tundeid täis, üha tühjenevas peoplatsis. Kujutan ette, et maakonna kooridel jätkus laulmist veel terve pika tee jagu bussides. Kohalik rahvas sammus salkades lauldes kesklinna poole. Platsil kaubelnud panid kaupa kokku ja viimased söögitelgid-kioskid-lauad andsid välja viimaseid kanakoibi, kohvi ja muud. Laulja kõht on tühi. Selver jaotas suisa tasuta viineripirukaid ja niiviisi - püstijalu saia mugides - katsus üks koor laulupeole punkti panna.
Pikast seismisest väsinud jalad ei suutnud end simmanile viia. Tallad tahtsid hoopis omade keskel nõlvakul istuda, pirukat süüa ja kohvi juua, jälgida kuidas loojanguvärvides taevas ööle lõplikult alla vannub. Lasta rõõmupingeil lauluplatsile lahustuda.
Maapind tuli argipäevas vastu: tolmune töökabinet: vilkuva ekraaniga kohvimasin; kohe kiiret lahendust ootavad probleem-meilid... otsekui polekski olnud Tuljakut ja mesipuu poole lendamist.
Et see ülim täidetus hakkas vaikselt kuid kindlalt tühjust looma. Otsekui kiik - kiikusid aegamisi üles ja nüüd aegamisi alla. Rahulolu ja rahulolematus.
Ja ei tulnud pisar silmanurka ei Mu isamaa ega Mesipuu-laulu ajal. Lihtsalt neid oli väga ilus laulda ja ilus selles kirjus massis olla, süda sooja laulurõõmu täis. Pisara-emotsioon tuli hoopis siis, kui vähifondi kasti olin kogu kaasas olnud sularaha pannud - keegi kuskil ...
Laval oli nii mitu erinevat põlvkonda, kohutavalt erinevaid kogemusi ja kogenematust.
Mõtlesin, et olles näinud laulvat revolutsiooni, on minu jaoks mesipuu-lugu selle vabaduse poole ihalemise kogemust ja tunnet täis; minu kõrval seisvatel 15-16 neidistel seda kogemust polnud - laulsid lihtsalt laulu, mida laulupeoks oli tarvis selgeks õppida. Muidugi tuli iseennast telefonis üles võtta ja sõnumeid saata... ning loota, et kaamerasilm võõbatud suud üles leiab. No jah, ei ole hukkamõistja, aga sellist lõhet tundsin laulupeol esmakordselt. Kogemus ju seegi.
Tantupeo tippe oli mitu, aga eriti puges hinge noortele seatud tants Pihlapuu (Urmas Alenderi muusika, Viiv Luige sõnad). Noh, see oli see koht, kus silmad läksid märjaks. https://kultuur.err.ee/959016/tants-pihlapuu-urmas-alenderi-muusika-saatel
Tahaks isegi... pihlapuu varju.
Laulupeo vaieldamatu lemmik: naiskoorid ja Kergotamine. Kummitab muudkui ja samm läheb iseenesest rütmi.
Ja muidugi Ära mind lahti lase. Valter Soosalu dirigeeris nii, et seda polnud võimalik laulda, sa pidid selle hingama endast välja. Kusjuures proovis dirigeeris Soosalu nii, et lugu läks üle taju piiride. Mõnusalt ja lennukalt. Lahti lastes. Laul, mis lasigi tunnetest lahti.
Ja ma ei mõmise, et no miks meid pidi nii palju sinna kaare alla mahtuma ja naiste WC sabas tuli seista 20 minutit; ja sellest, et söökla oli umbes ning miks peab lapsevankritega peole tulema jne jne.
Mu hinges kumiseb koosolemise keel ikka veel ja see on kõige tähtsam.
Kivi sai vette visatud ja laineringid võbelevad eemaldudes, endaga teadmist kandes.
Armastusega,
Jo💗
Pikast seismisest väsinud jalad ei suutnud end simmanile viia. Tallad tahtsid hoopis omade keskel nõlvakul istuda, pirukat süüa ja kohvi juua, jälgida kuidas loojanguvärvides taevas ööle lõplikult alla vannub. Lasta rõõmupingeil lauluplatsile lahustuda.
Maapind tuli argipäevas vastu: tolmune töökabinet: vilkuva ekraaniga kohvimasin; kohe kiiret lahendust ootavad probleem-meilid... otsekui polekski olnud Tuljakut ja mesipuu poole lendamist.
Et see ülim täidetus hakkas vaikselt kuid kindlalt tühjust looma. Otsekui kiik - kiikusid aegamisi üles ja nüüd aegamisi alla. Rahulolu ja rahulolematus.
Ja ei tulnud pisar silmanurka ei Mu isamaa ega Mesipuu-laulu ajal. Lihtsalt neid oli väga ilus laulda ja ilus selles kirjus massis olla, süda sooja laulurõõmu täis. Pisara-emotsioon tuli hoopis siis, kui vähifondi kasti olin kogu kaasas olnud sularaha pannud - keegi kuskil ...
Laval oli nii mitu erinevat põlvkonda, kohutavalt erinevaid kogemusi ja kogenematust.
Mõtlesin, et olles näinud laulvat revolutsiooni, on minu jaoks mesipuu-lugu selle vabaduse poole ihalemise kogemust ja tunnet täis; minu kõrval seisvatel 15-16 neidistel seda kogemust polnud - laulsid lihtsalt laulu, mida laulupeoks oli tarvis selgeks õppida. Muidugi tuli iseennast telefonis üles võtta ja sõnumeid saata... ning loota, et kaamerasilm võõbatud suud üles leiab. No jah, ei ole hukkamõistja, aga sellist lõhet tundsin laulupeol esmakordselt. Kogemus ju seegi.
Tantupeo tippe oli mitu, aga eriti puges hinge noortele seatud tants Pihlapuu (Urmas Alenderi muusika, Viiv Luige sõnad). Noh, see oli see koht, kus silmad läksid märjaks. https://kultuur.err.ee/959016/tants-pihlapuu-urmas-alenderi-muusika-saatel
Tahaks isegi... pihlapuu varju.
Laulupeo vaieldamatu lemmik: naiskoorid ja Kergotamine. Kummitab muudkui ja samm läheb iseenesest rütmi.
Ja muidugi Ära mind lahti lase. Valter Soosalu dirigeeris nii, et seda polnud võimalik laulda, sa pidid selle hingama endast välja. Kusjuures proovis dirigeeris Soosalu nii, et lugu läks üle taju piiride. Mõnusalt ja lennukalt. Lahti lastes. Laul, mis lasigi tunnetest lahti.
Ja ma ei mõmise, et no miks meid pidi nii palju sinna kaare alla mahtuma ja naiste WC sabas tuli seista 20 minutit; ja sellest, et söökla oli umbes ning miks peab lapsevankritega peole tulema jne jne.
Mu hinges kumiseb koosolemise keel ikka veel ja see on kõige tähtsam.
Kivi sai vette visatud ja laineringid võbelevad eemaldudes, endaga teadmist kandes.
Armastusega,
Jo💗
Kommentaarid
Postita kommentaar