Üks külm suvepäev on alanud

Ärkan ehmatudes - olen sisse maganud? Aga ei - nii täpselt õigel ajal, ilma ärtuseta. Valgus on hõivanud toa ja lahtisest aknast voolab tuppa jahedat õhku. Ühe külma päeva algus. Suvepäev. Kajakate kõrged hõiked ja kauge autode müra. Kuhu nad ruttavad?
Mähin enda ümber, nagu mao, veel unesooja teki. Tekk on tekikotis puntras. Ei taha veel argisega peale hakata. Ruloode taga mängib päike pilvedega peitust.
Ja ma püüan end unne tagasi mõelda.
See ei õnnestu.
Päevavalgus on kõike hõlmav.
Plaanid plaanideks, iial ei või kindel olla, et kõik õnnestub.
Maasikavälud on suveheina täis kasvanud.
Mõtted saalivad oleva ja mitteoleva vahet ning ma ei oska neid juhatada. Võib olla polegi tarvis?
Sundida end rutiini? Et päev mööduks nii, et sellest jälge ei jää?
Kas pole igav?
Nii igav, et see ei tundugi tüütu.

Või avada silmad ja näha rohkem?
Astuda sissekäidud teelt kõrvale - sinna, kus unistused on helesinised?

Kell tiksub.
Müksab sekundeid minutiteks, tundideks.

Jäljed mis lainevett täis nõrguvad.
Nii ma siis lähen.
Läbi selle päeva ja läbi järgmise.

***

Jo 💗