Tagasi endasse
Ma polegi aru saanud, kas sul on lihtsalt suur süda või on see järjekordne mask, mille eredalt plinkivasse lummusesse olen end kaotanud. Kõik need suured sõnad, et pole probleemi, teeme ära, ostan, toon... Siis lihtne tagasihoidlik žest - annetus. Ent paari päeva pärast võtad selle jutuks - andsin, toetasin, maksin. Täpselt siis kui kuulajaskond on selline, et tehtut mainimata ei saa jätta.
Elu sinuga on kui ameerika mägedes, kus ma tegelikult kunagi pole käinud. Vihkan lunaparki. Olgu, elu sinuga kulgeb nagu ristlainetuses, kus enam ei hooma kurssi. Kas ma seda tahan? Ju siis, kui ma juba su kõrval olen. Süda läigib. Ja laigib. Algne sihitu hulpimine oli kui väljakutse, ent mida edasi, seda nõutum ma ses kaoses olen.
Ma ei ela. Ma lihtsalt olen. Sätin, korraldan, naeratan... Ja nii väga tahaksin käega rehmata, astuda oma tupsudega toasussidest välja ja lihtsalt minna.
Oi, kuidas mulle meeldib mängida mõttega, et võtan oma triibulise suure käekoti, sätin pähe suvekübara ja jalutan lihtsalt minema, poetades vaikselt peeglilauale majavõtme. Siis avan värava ja astun sellest välja ning ei mingit tagasivaatamist. Sa loed oma lemmiklehte, krõbistad kohvi kõrvale vahvleid ja ei oma aimugi, et mind selles elus enam ei eksisteeri.
Ent... lappan kokku pesuruumis kuivatist välja võetud polosärke, panen sokke paari ja mõtlen, mida õhtuks süüa teha. Reaalsus, mis painab ja matab.
Hirm ei luba neid poolhulle mõtteid lõpuni mõelda. Hirm, et mis saab edasi, kui olen aiaväravast väljunud. Kuhu edasi? Mida teha? Kuidas ma hakkama saan?
Saamatus sündis minus sel samal momendil, kui ulatasid oma käe, et aidata, kui olin komistanud ebaühtlasel teel pargis, teel sõprade poolt koju. "Vaadake ette, siin on tõesti väga ebaühtlane." Mina vaatasin su silmadesse ja unustasin sinna end kauemaks kui oleks pidanud. "Ma arvan, et ma saadan teid parem."
Saatsid. Otse suhtesse, mille kumbki õnnelik enam pole. Kas üldse olime? Sinu karisma ja minu uinunud ohutunne. Lumm, et on keegi, kes hoiab, hellitab ja lubab elu, millest varem unistadagi ei osanud.
Need lillesülemid, Itaalia reis ja spaad ja loojangud rannal - maailm avanes ja ma astusin sinna kõhklematult sisse. Miks ma siis nüüd seda ei suuda - sellest maailmast välja astuda? Hirm kaotada kõik ja kukkuda tavalisse ellu tagasi?
Mu kadunud mina.
Selles uhkes eramus, kus mind poleg üheski asjas - kõik on disainitud, aed hooldatud nähtamatu aedniku poolt, toad puhtad enne kui tolm jõuab tekkida. Külmik, mille sisu on otsekui lõppematu.
Oh, see kõik oli ju huvitav ja tore ja nii erinev varasemast. Ent kas see tasus vahetada iseenda vastu?
Sa köhatad.
Ärkan mõtteist. Kibe maik suus.
Siis meenub, et nägin möödunud nädalal lehes kuulutust - pisike kool, kaugel pealinnast, vajab õpetaja-abi. Hetke vältel kogen endas otsekui võnget - sellest lehekuulutusest saab mulle otsekui majakas.
Sa lähed tennist mängima. Ala, kus mul pole sinu sõnade järgi absoluutselt mitte mingit võimalust.
Ma pakin oma käsipagasikohvrisse selle, mida pean hädavajalikuks. Spordikoti täidan sellega, mille meie ellu kaasa tõin - raamatud. Tellin takso.
Võti langeb kõlksudes peeglilauale. Sinna samasse jätan sinu ostetud mobiiltelefoni ja krediitkaardi. Natuke on mu endal ka arvel, nii et kohe, loodetavasti mitte kunagi, tänavale ei satu.
Siis on auto värava taga ja ma sõidan sellest ristlainetusest välja. Hirm? See võib ju endast veel märku anda, aga hetkel on mu soov lahkuda, tugevam. Otsin kotist välja kokkulapatud ajalehe, et teaksin bussijaamas sihtkohta pileti osta.
Viibin kui sügavas rahus, et ei pea juurdlema - kas suur süda või kuldne mask.
Päike vilksab puulehtede vahelt. Muigan. Ei, mitte kahjurõõmust, vaid sellest, kui erinev on olnud mu hommik ja õhtu. Hingan sügavalt.
Ma olen teel iseenda juurde.
***
Armastusega,
Jo 💖
Elu sinuga on kui ameerika mägedes, kus ma tegelikult kunagi pole käinud. Vihkan lunaparki. Olgu, elu sinuga kulgeb nagu ristlainetuses, kus enam ei hooma kurssi. Kas ma seda tahan? Ju siis, kui ma juba su kõrval olen. Süda läigib. Ja laigib. Algne sihitu hulpimine oli kui väljakutse, ent mida edasi, seda nõutum ma ses kaoses olen.
Ma ei ela. Ma lihtsalt olen. Sätin, korraldan, naeratan... Ja nii väga tahaksin käega rehmata, astuda oma tupsudega toasussidest välja ja lihtsalt minna.
Oi, kuidas mulle meeldib mängida mõttega, et võtan oma triibulise suure käekoti, sätin pähe suvekübara ja jalutan lihtsalt minema, poetades vaikselt peeglilauale majavõtme. Siis avan värava ja astun sellest välja ning ei mingit tagasivaatamist. Sa loed oma lemmiklehte, krõbistad kohvi kõrvale vahvleid ja ei oma aimugi, et mind selles elus enam ei eksisteeri.
Ent... lappan kokku pesuruumis kuivatist välja võetud polosärke, panen sokke paari ja mõtlen, mida õhtuks süüa teha. Reaalsus, mis painab ja matab.
Hirm ei luba neid poolhulle mõtteid lõpuni mõelda. Hirm, et mis saab edasi, kui olen aiaväravast väljunud. Kuhu edasi? Mida teha? Kuidas ma hakkama saan?
Saamatus sündis minus sel samal momendil, kui ulatasid oma käe, et aidata, kui olin komistanud ebaühtlasel teel pargis, teel sõprade poolt koju. "Vaadake ette, siin on tõesti väga ebaühtlane." Mina vaatasin su silmadesse ja unustasin sinna end kauemaks kui oleks pidanud. "Ma arvan, et ma saadan teid parem."
Saatsid. Otse suhtesse, mille kumbki õnnelik enam pole. Kas üldse olime? Sinu karisma ja minu uinunud ohutunne. Lumm, et on keegi, kes hoiab, hellitab ja lubab elu, millest varem unistadagi ei osanud.
Need lillesülemid, Itaalia reis ja spaad ja loojangud rannal - maailm avanes ja ma astusin sinna kõhklematult sisse. Miks ma siis nüüd seda ei suuda - sellest maailmast välja astuda? Hirm kaotada kõik ja kukkuda tavalisse ellu tagasi?
Mu kadunud mina.
Selles uhkes eramus, kus mind poleg üheski asjas - kõik on disainitud, aed hooldatud nähtamatu aedniku poolt, toad puhtad enne kui tolm jõuab tekkida. Külmik, mille sisu on otsekui lõppematu.
Oh, see kõik oli ju huvitav ja tore ja nii erinev varasemast. Ent kas see tasus vahetada iseenda vastu?
Sa köhatad.
Ärkan mõtteist. Kibe maik suus.
Siis meenub, et nägin möödunud nädalal lehes kuulutust - pisike kool, kaugel pealinnast, vajab õpetaja-abi. Hetke vältel kogen endas otsekui võnget - sellest lehekuulutusest saab mulle otsekui majakas.
Sa lähed tennist mängima. Ala, kus mul pole sinu sõnade järgi absoluutselt mitte mingit võimalust.
Ma pakin oma käsipagasikohvrisse selle, mida pean hädavajalikuks. Spordikoti täidan sellega, mille meie ellu kaasa tõin - raamatud. Tellin takso.
Võti langeb kõlksudes peeglilauale. Sinna samasse jätan sinu ostetud mobiiltelefoni ja krediitkaardi. Natuke on mu endal ka arvel, nii et kohe, loodetavasti mitte kunagi, tänavale ei satu.
Viibin kui sügavas rahus, et ei pea juurdlema - kas suur süda või kuldne mask.
Päike vilksab puulehtede vahelt. Muigan. Ei, mitte kahjurõõmust, vaid sellest, kui erinev on olnud mu hommik ja õhtu. Hingan sügavalt.
Ma olen teel iseenda juurde.
***
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar