Kõndimine on vabadus
Nagu tavaliselt - mõtlesin eile õhtul välja plaani pühapäevaks: sajab vihma, maailm on pimehall, tõusen ja hakkan korrastama oma garderoobikappi. See elab praegu seisus kaos - kui käe riiulisse surun, jääb täpselt vajalik ese näppu, aga välja tõmmates jääb teisi ka. Nii siis - täiesti mõistlik plaan.
Pühapäeval juhtub aga ärgates see, et ei suuda käest ära panna raamatut, saati, et seda on jäänud lugeda veel mõnikümmend lehekülge. Lugesin läbi. Uppusin lummusesse.
Vihma enam ei sadanud. Anu saadet ei vaadanud. Panin jalga oma matkatossud ja liikusin kõnniringile. Lihtsalt on nii, et kui raamat mu jäägitult endasse haarab, siis ei saa sellest pärast viimast punkti koheselt lahti lasta. Lugu ise oli armastusest, pettumusest, sõnade-armastusest ja üksildusest, julgusest uuesti alata. Kõik sisu nii tänapäevane. Minu jaoks oli ja on hämmastav, et kuidas saab meeskirjanik nii täpselt kirjeldada naise tundeelu? Igatahes on see raamat üks parimaid oste viimasel ajal ja soovitan teistelegi - Douglas Kennedy Viis päeva.
Ent jah, pärast raamatut kadus garderoob tulvikuuttu. Kõndisin oma samme ja sulasin ümbritsevaga ühte - tuulesahin puuladvus, kõnnijope kahin käimise taktis, mu astumise kaja. Keskendusin astumisele - ikka kand kõigepealt ja siis rullumine suure varba otsani välja. Mu kõnnipilt andis teada, et kõige suurema rõhu saavad kannad ja astumisel on varbad paaegu õhus. Nii siis - astun, rullun, liigun järgmisesse sammu. Muusikas nimetatakse seda fraseerimiseks. Fraseerin oma samme. Tervikteos oma erinevate osadega.
Erinevalt oma sõbrannast, ei sea ma kõndimisele sportlikku eesmärki. Mulle meeldib kulgeda. Teada, et see üks tund on täpselt minu oma ja ma teen seda parimal viisil - liikudes. Ent lisaväärtus on selles, et see tund otsekui kammib mind läbi - ma ei pea, aga võin otsida lahendust elulisele probleemile; aeg kulub vahe tegemisele, et mis eelnes kõnnile ja järgneb kõnnile. Vaade iseendasse. Enda peenhäälestus. Mõteterägast puhastumine, et püsima jäävad üks-kaks mõtet-ideed, mida hiljem vajadusel edasi vaagida. Jätan need märksõnadena meelde.
Merevaade loob avarust iseenda sees. Peatun ja olen kohal - kuulan ja näen, kuidas lained rulluvad, vastu randa end kergitavad ja eelseisvast lainest üle libisevad, saatjaks müha, mis on minu seesmise mühinaga ühes sageduses. Sellepärast vist meri tõmbaki - helid sarnased.
Peatun veepiiril ja lasen lainepiiril endaga mängida - kas jõuab päkani või mitte? See ei jõua, muigan, aga järgmise laine eest pean juba taganema.
Paik, kus saab olla koos kõigi ja kõigega. Natuke isegi hirmutav, eks?
Mu lemmiktund päevas hakkab lõppema. Maandatud, lõõgastunud. Ehk lubada endale topeltrõõmu ja kõnni duubeldamist pärastlõunalgi? Kõik on võimalik.
Distsipliin, millest on saamas igapäevase elu osa ja mis ei muutu oma aja ja suundade rohkuse tõttu rutiinseks.
Mõteln, et kui õnnelik oleks see koer, kes mind omaks pidada saaks - terve tund õues, mõelda vaid! Iga koera unistus!
Rõõmsad sammud kodudtänaval.
Rõõmus süda.
Rõõmus mina.
Kõndimise kunst on lõõgastumistehnika. Frederic Gros, Kõndimise filosoofia
Armastusega,
Jo 💓
Pühapäeval juhtub aga ärgates see, et ei suuda käest ära panna raamatut, saati, et seda on jäänud lugeda veel mõnikümmend lehekülge. Lugesin läbi. Uppusin lummusesse.
Vihma enam ei sadanud. Anu saadet ei vaadanud. Panin jalga oma matkatossud ja liikusin kõnniringile. Lihtsalt on nii, et kui raamat mu jäägitult endasse haarab, siis ei saa sellest pärast viimast punkti koheselt lahti lasta. Lugu ise oli armastusest, pettumusest, sõnade-armastusest ja üksildusest, julgusest uuesti alata. Kõik sisu nii tänapäevane. Minu jaoks oli ja on hämmastav, et kuidas saab meeskirjanik nii täpselt kirjeldada naise tundeelu? Igatahes on see raamat üks parimaid oste viimasel ajal ja soovitan teistelegi - Douglas Kennedy Viis päeva.
Ent jah, pärast raamatut kadus garderoob tulvikuuttu. Kõndisin oma samme ja sulasin ümbritsevaga ühte - tuulesahin puuladvus, kõnnijope kahin käimise taktis, mu astumise kaja. Keskendusin astumisele - ikka kand kõigepealt ja siis rullumine suure varba otsani välja. Mu kõnnipilt andis teada, et kõige suurema rõhu saavad kannad ja astumisel on varbad paaegu õhus. Nii siis - astun, rullun, liigun järgmisesse sammu. Muusikas nimetatakse seda fraseerimiseks. Fraseerin oma samme. Tervikteos oma erinevate osadega.
Erinevalt oma sõbrannast, ei sea ma kõndimisele sportlikku eesmärki. Mulle meeldib kulgeda. Teada, et see üks tund on täpselt minu oma ja ma teen seda parimal viisil - liikudes. Ent lisaväärtus on selles, et see tund otsekui kammib mind läbi - ma ei pea, aga võin otsida lahendust elulisele probleemile; aeg kulub vahe tegemisele, et mis eelnes kõnnile ja järgneb kõnnile. Vaade iseendasse. Enda peenhäälestus. Mõteterägast puhastumine, et püsima jäävad üks-kaks mõtet-ideed, mida hiljem vajadusel edasi vaagida. Jätan need märksõnadena meelde.
Merevaade loob avarust iseenda sees. Peatun ja olen kohal - kuulan ja näen, kuidas lained rulluvad, vastu randa end kergitavad ja eelseisvast lainest üle libisevad, saatjaks müha, mis on minu seesmise mühinaga ühes sageduses. Sellepärast vist meri tõmbaki - helid sarnased.
Peatun veepiiril ja lasen lainepiiril endaga mängida - kas jõuab päkani või mitte? See ei jõua, muigan, aga järgmise laine eest pean juba taganema.
Paik, kus saab olla koos kõigi ja kõigega. Natuke isegi hirmutav, eks?
Mu lemmiktund päevas hakkab lõppema. Maandatud, lõõgastunud. Ehk lubada endale topeltrõõmu ja kõnni duubeldamist pärastlõunalgi? Kõik on võimalik.
Distsipliin, millest on saamas igapäevase elu osa ja mis ei muutu oma aja ja suundade rohkuse tõttu rutiinseks.
Mõteln, et kui õnnelik oleks see koer, kes mind omaks pidada saaks - terve tund õues, mõelda vaid! Iga koera unistus!
Rõõmsad sammud kodudtänaval.
Rõõmus süda.
Rõõmus mina.
Kõndimise kunst on lõõgastumistehnika. Frederic Gros, Kõndimise filosoofia
Armastusega,
Jo 💓
Kommentaarid
Postita kommentaar