Linnuteel uitamas

Puhas ja õhetav, otse saunast tulnud, sätin end lõkke äärde istuma ja otsemaid saab kogu mu maailm lõkkesuitsu täis. Suitsusilmad, suitsujuuksed, suitsujakk, suitsujook. Õhtu saab suitsuseks ja selle varjus sünnib asju, millele pealtnägijad pole oodatud.
Kadakaid ragistab leeks suurima mõnuga. Järab ja uriseb üheaegselt. Sädemed tuiskavad kõrgele, otse vastu öötaevast, lootes, et tähevalgust neilegi jagub. Ometi kustuvad nad ja kaovad olematusse nagu need tuhanded külmad killud taevases öömantlis. Jälgin sädemete tõusu ja sukeldun siis pilguga sinna kaugele-kõrgele.
Kui mõõtmatu on ilmaruum!
Kui olematu ma olen!
Ja siis rullub lahti Linnutee...
Kõik, mis kammitseb - jõuetus võidelda, emotsioonid, murekoorem - kaob. Tekib hetk, mil tajud, et ... oled kohal. Nii kohal, et rohkem endas ja ümbritsevas olla ei ole lihtsalt võimalik. Otsekui lahustud, saad ümbritseva hämaruse osaks ja jõuad lenduvaist sädemeist kõrgemale. Kosmose tuule madal kumin. Sa ei kuule seda tegelikult, aga see kajab sinu enda seest vastu. Hetk, mida tahakski jääda kogema. Taevavaip saab üha tähisemaks, otsekui pillaks keegi mustale sametile hõbeläikeseid ebaühtlase suurusega pärleid.
Hingan ööd endasse ja öö hingab mind.
Lihtne ja lõputu armastus.
Tunne, mille tähendus on aeg-ruumis muutuv.

Tajun lõkke kuuma hingust ja laskun taas iseendasse.
Ilmaruum on müstika. Mina olen müstika.
Värav võlumaailma asub öös, ole vaid ise valmis sellest läbi astuma.

Pimedus piirab õue ja tõmbub rahuneva lõkke ümber koomale.
Pehme pai ja unel on kindel suund.
Nii ma mõtlen ja tean, et endist pole enam - pole asjatut mure, pole väljamõeldud probleeme, pole haavatavust...
Soovidel, muide, on helesinine lennukaar.



Ühel tähti täis ööl Hiiumaal.
Armastusega,
Jo 💗