Kuu elu(näo)raamatu kohal
Vahel olen ma nagu ... Kuu - vaatan kõike eemalt, kaugelt. Distantseerun kõigest, mis mind ümbritseb - kodu, suhted, töö. Vaatan, silun pikaks kasvanud tuka kõrva taha ja mõtlen, et võibolla tuleks selle avanevas vaates midagi muuta. Tegema teisiti, tundma teisiti. Et see pusle paremini kokku klapiks - võibolla lisama pisut värvi - tegema läbi selleks ühe seikluse; õppima midagi sellist, mis poleks mulle üldse omane...
Kuuna paistab see kõik nii hästi kokkukirjutatud elukirjana. Samas kui meri mu sees loksub ühte jagu ja ma aiman lähenevat tormi - rutiin, korduvad, ühe stsenaariumi järgi toimivad päevad... Ja-jaaa, sellepärast tundubki see ülalt-vaade selline tuhmivõitu... Aga mulle meeldib särtsakas sinine ja hõbeda läige ja nõiapuu rasked punased kobarad.
See vagu, mis tööst maha jääb, on sügavhall. Muld, kuhu alles tuleb hakata seemet külvama. Aga ma ei tunne end küvajana, pigem tuuleõhuna, mis tärganud viljapäid paitab ja kõigutab. Mis see siis olema peaks, kui see kündja-külvaja amet pole?
Sügismuster.
Talvemuster.
See valguse alistumine ja pimeda pikk võidutants...
Sulen silmad ja toetan selja vastu rannamändi. Meri mu sees võtab üle mere tuksed mu ees. Voogame ühtmoodi. Laineid rullub üle kivide ja need läigivad ilma päikeseta. Matsakad sinised pilved ja hetk helekollasele vilksatusele. Elu. Enda mõelda ja teha, valida just neid tundeid, mida tunda tahetakse.
Iseenda kindlus - täpne päevakava, täpsed tegevused. Turvaline. Võibolla õigustatultki.
Aga mina tahan midagi muud.
Julgeda kiigata eesriide taha.
Lubada endale ühe kuuma kohvi sügiskülmal rannal; tuttmüts peas ja kindad käes. Saamas seal veepiiril iseendaks. Et selle lainetuse kaja endaga argiellu kaasa võtta. Natuke jaburat naeru ja totakaid kommentaare - elu näoraamatu sissekandeid laigin ja laigitakse ja kehitatakse õlgu.
Ja kui ma päriselt sulle öelda tahan, et see meeldib mulle, sa meeldid mulle, siis ... ma pean su üles otsima.
Sealt kindlusest.
Mul pole turvist ega uhket suletutti, mis kiivrit ehiks.
Ja mu pagas mahub mu seljakotti.
Aga ma tulen tagasi ja koputan.
Kui ma silmad avan, on Kuu-vaade kadunud ja ma ma ei näe oma puslet, ent ma usun, et kui kunagi saab paika selle viimane tükk, on see liiga ilus, et see koheselt, ühe käeviipega see olematusse saata.
Armastusega,
Jo ❤️️
Kuuna paistab see kõik nii hästi kokkukirjutatud elukirjana. Samas kui meri mu sees loksub ühte jagu ja ma aiman lähenevat tormi - rutiin, korduvad, ühe stsenaariumi järgi toimivad päevad... Ja-jaaa, sellepärast tundubki see ülalt-vaade selline tuhmivõitu... Aga mulle meeldib särtsakas sinine ja hõbeda läige ja nõiapuu rasked punased kobarad.
See vagu, mis tööst maha jääb, on sügavhall. Muld, kuhu alles tuleb hakata seemet külvama. Aga ma ei tunne end küvajana, pigem tuuleõhuna, mis tärganud viljapäid paitab ja kõigutab. Mis see siis olema peaks, kui see kündja-külvaja amet pole?
Sügismuster.
Talvemuster.
See valguse alistumine ja pimeda pikk võidutants...
Sulen silmad ja toetan selja vastu rannamändi. Meri mu sees võtab üle mere tuksed mu ees. Voogame ühtmoodi. Laineid rullub üle kivide ja need läigivad ilma päikeseta. Matsakad sinised pilved ja hetk helekollasele vilksatusele. Elu. Enda mõelda ja teha, valida just neid tundeid, mida tunda tahetakse.
Iseenda kindlus - täpne päevakava, täpsed tegevused. Turvaline. Võibolla õigustatultki.
Aga mina tahan midagi muud.
Julgeda kiigata eesriide taha.
Lubada endale ühe kuuma kohvi sügiskülmal rannal; tuttmüts peas ja kindad käes. Saamas seal veepiiril iseendaks. Et selle lainetuse kaja endaga argiellu kaasa võtta. Natuke jaburat naeru ja totakaid kommentaare - elu näoraamatu sissekandeid laigin ja laigitakse ja kehitatakse õlgu.
Ja kui ma päriselt sulle öelda tahan, et see meeldib mulle, sa meeldid mulle, siis ... ma pean su üles otsima.
Sealt kindlusest.
Mul pole turvist ega uhket suletutti, mis kiivrit ehiks.
Ja mu pagas mahub mu seljakotti.
Aga ma tulen tagasi ja koputan.
Kui ma silmad avan, on Kuu-vaade kadunud ja ma ma ei näe oma puslet, ent ma usun, et kui kunagi saab paika selle viimane tükk, on see liiga ilus, et see koheselt, ühe käeviipega see olematusse saata.
Armastusega,
Jo ❤️️
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta