Kukerpall

Mulle meeldib mõelda, et elu on üks teekond ja sellel peateel satun ma aeg ajalt käima kõrvalteid, suisa eksimagi rajatutele maastikele. Mantrana lausun, et "nii põnev on". Kas on?  Vahel mõtlen, et kas mu enda valitud rajad on ikka päris need, mida mööda marssida tahan? Võib olla on mind kallutatud tegema selliseid valikuid või keegi on suunanud  - mine, pööra, astu kõrvale.
Ma tõesti ei tea.
Aga see on ka selge, et neid teid läbides on tempo erinev ja sammupikkus samuti. Ja vahel tuleb teha kukerpalle.
Nagu nüüd.
Loodan, et see tirel on praeguseks tehtud või siis rullun selle järellainel edasi, kuni ükskord jälle jalule tõusen, end prahist puhtaks rapsin ja uudistan taas, et mis poole pöörama peaksin?
Jagatud elu.
Selline olelus, kus puudub hetk, või kui see ongi, siis piiratud, mil ma saan päriselt minulik olla: murenduda diivaninurka, nautida head muusikat, valada pokaali endale meelepärane jook, haarata arvuti ja...
Mis ma teen?
Istun, helendav ekraan süles. Vastu mind lebab keras hetkeks puhkav kutsikas.
Rõõm. Hool. Vastutus. Truudus.
Keegi, kes mu kukerpallis  kõrvalt vaataja on.

Lükkan pooleliloetud materjalid eemale, vaatan ohkega raamatuid pudnuvat riiulit, toetan pea vastu diivaniseljatuge ja sulen silmad.

Saaks nädalakese tagasi?
Ei.
Edasi siis?
Ka mitte.

Jõulukuuni on loetud päevad.
Võibolla peaks edasi hoopis hundirattaid viskama? Ikka selleks, et end elusana tunda ja kraps püsida. Võibolla see kukerpall oligi alles algus ja enne aasta lõppu jõuab veel palju asju juhtuda. Toredaid asju.

Kaks nööpi vaatavad korraks mulle otsa ja sulguvad siis uuesti. Kasvamine vajab und.
Inimesena kasvamine aega iseendasse süüvimiseks.
Rahu valgub minus laiali ja laotab end linane üle hirmude ja ettekujutluste.

Kuskil on hakanud lund sadama. Sinakalt helendavate juukseotstega naine seisab õuel, nägu pööratud pöörlevatele helvestele vastu. Need langevad ta palgele märgade suudlustena.
Ja vaikus on.

Armastusega,
Jo 💗

Foto tuli netiavarustest