Küsi ja saad. Soovi. 2

...
Küsiksin, aga kardan. Kardan, et vastus ei ole see, mida loodan kuulda. Kui üldse vastus tuleb.
Tean samas, et kui küsida ei julge, ei tule kunagi mingit vastust. On vaid udused mõtted, mis loovad petlikke illusioone. Udumaailma võib ära eksida.
Intuitsioon on tasa.  
Siis küsida?, uurin. Kuulatan. Ent see küsimus jääb vastuseta. 
Tunnen, et isegi sõnumit saata on keeruline, sest õigeid sõnu pole. Sõnad on ära. Sõnad on hirmu taga. Kui on hirm, siis ära üritagi. Ilma hirmu paineta on olemas õiged sõnad. NEid ei pea meelitama ega provotseerima.   
Või kui rääkida südamest, läbi sõrmede, siis pole see ikka see, mis südamel oste südamega rääkides oleks. Et siis südamesõnad. Kuid kui Kuulaja ise kardab, sirutades su südamele vastu argirutiinist sepistatud kilbi, siis... saabub vastuseks valu.  
Keegi ei soovi saada vastuseks  õõnsat vaikust või okkaid kandvaid sõnapilve.

Piin vastust oodates. Kui oled varem julenud küsida ja saanud vastuseks ükskõiksuse, siis muutud haavatavaks. Tugevamaks ka. Proovid teine kord uuesti, ei saa ükskõiksustki. Kasvab pettumuse nivoo.
Pelgad, et sinus on viga, et küsida ei oska, et pole vastustki väärt. Siis suled suu. Aga süda nutab ja anub.
Suunad mõtted küünlaleeki ja selle südame võbelusest loed maagiat.
Pimeduse tihenedes julged juba sosistada ja kui öösüda tukset tunned, siis ümised. 
Suletud silmil lausud küsimuse ööõhku. Tuulehoog haarab nad pihku ja kaob. 
Lased endast lahti ja lubad end unne.
Sügavusse.
Vastusesse.

Armastusega,
Jo 💜