Pärast

Esimene lumi. Sulgpehme. Püsib hetke palgeil ja sulab siis olematuks.
Täpselt nii, et kui mina sirutasin käe, olid Sina juba loobunud.
Andnud alla enne kui oleksid mu väljakutsena endasse lubanud.
Lihtsalt loobusid, julgemata proovida.
Rääkisid sõnadeta, puudutasid ise tundmata.

Siis läksingi seisma keset tuuli, lasin vihmal tabada silmi ja huuli kuni taipasin, et mu pisaratel on soolane maik.
Teadamata, mis suunas liikuda, ootasin saju lõppu. Kui puu, mõtlesin. Üks jändrik ja krobe-koorega puu.
Märkamatult sai vihmast lumi. See arglik ja hõre valge langemine. Sirutasin käed kui puuoksad kõrvale ja needki kattusid lumega. Tuul kadus. Oli ainult hääletu langemine.
Kõik must sai valgeks. Vaikus ja valge.

Igal korral kui satun sinnakanti käima, näen ma toda puud. Üksi, teistest eemal, kõvera tüvega. Iga kord mõtlen, et no seda talve ta enam vastu ei pane -  tuuled-tormid.
Ent igal kevadel, kui tulen jälle, pole temast kaunimat.
Aastaid nii.

Kui lumi langeb ja hing uinub.

Pärast.
Kui olid loobunud.


Armastusega,
Jo 💙