Rajal keset sadu

 Pilk peatub kalendris ja ma mõtlen - juba? See, et märkamatult on uus aastanumber end kinnitanud ja pool kuud uuelt ringil maha jooksnud. Kus ma olnud olen? Oma mullis! Kodu-töö-kodu. Hetkel ju rohkem pole lubatud. Need sidekriipsud täidan teadlikult: liigun regulaarselt, poering, suhtlus sõpradega. Kultuur tuleb raamatutest ja telerist. Selle uue ajastu märk. Sellega peab kohanema. Nagu sellega, et tegelikult on paksud külgkardinad "out" :) Haukan ma-ei-tea-kust pärit banaani ja soovin teada, kas see maitseb tema päritolu maal samamoodi: jahune ja erilise maitsenüansita. Ja juba ma unistan, kuidas kõnnin võõramaa rajal, kõrge sinine taevas pea kohal, samm kerge, sest teadmatus, mis on järgmise käänaku taga, teeb uudishimulikuks.

Ja siin ma olen. Keset korralikke, oodatud ja igati soositud miinuskraade, samm raske, sest saabas on raske. Kui metsa jõuan, sajab lund. Vaikne ja jumalik sadu. Loodus on rahus. Siis tuleb puude vahele päike ja ma olen keset muinasjuttu. Vau! Mina, lumesadu, vaikus ja kuldne valgus. Mõtlen, et ... Lumekuninganna? Ei, Helbehaldjas. Ei! Siis taipan, kes ma olla tahan - too, kes pärast kolmeteistkümnendat saab tehtut muuta. /Okasroosike/ Halba ei saa olematuks teha, end sellesse saab headust puistata. Nii nagu alla laskuv lumi - katab prügi ja pori, peidab need pehmuse ja usuga, et hea on olemas. Teekond tundub lõputu - valgus annab hoopis teise perspektiivi ümbritsevale ja see on nii tore kogeda. 

Nii ongi - pool kuud on läinud märkamatult ja ma isegi ei teaks, mis päevaga tegu, kui kalender seinal ei ripuks. Ent oma lugu, seda muinasjuttu hoian endas ja ei lase argises toimetamises end unustada. 

Armastusega

💙 Jo