Sorteerin asju

 Kui ma hommikul olin täitsa veendunud, et ma täna siiski ei sõida linna ja ei šoppa, siis ... pärast liikumistundi õues ja koduseid toimetusi, oli asjade loomulik käik see, et puhastasin autot lumest, nii muuseas panin mootori tööle ja ... juba olin üle Pirita silla. Jysk oli eesmärgiks. Seal nimelt plastkastide-karpide soodukas ja mul asjad, mis vajasid/vajavad endiselt sorteerimist ja ära panemist. Kuhugi. Enne ära viskamist. Pooled sorteeritud paberitest läksid kohe paberkonteinerisse. Näiteks vanad noodid; mingid retseptid, mida ma mitte kunagi pole teinud ja ei hakka tegema ka; iidamast-aadamast ajakirjad; pudi-padi; koolitööd, milledel väärtus praktiliselt puudub. Mõtlen, et mul on korralik jälg keskkonda astutud, tahan seda heastada, osaliseltki. Et poleks nii sügav. Et mõni puu jääks kasvama. Naiivne? Mu meelest mitte.

Tegelikult küpses nende asjade sortimisel täna plaan, et tuleb ette võtta suurem kraamimine. Paberit, mida keegi mitte kunagi enam ei vaata, ei loe, ei uuri, on meeletult. Muidugi on osadel nostalgiline väärtus: enda tunnistused-tunnustamised, lapse koolipäevikud, džiisus - isegi lasteaiast pärit mappki on alles! Väljaprinditud materjalid, küll tööks, küll õppimiseks, küll lihtsalt selleks, et huvitav ja võib olla läheb vaja. Võib olla ikka ei lähe, ütlen iseendale ja viin järjekordse, paari aasta taguse reisiajakirja paberprahi kotti. 

Kui paberit tekib aastate jooksul nii, et arugi ei saa, kuidas seda nii palju on, siis iganädalane kilekott plastpakenditest täitub suisa silmnähtavalt. Hirmus, kui palju meiega poest plasti kaasa tuleb! Mul ei ole selliseid oste, mida enda kaasa võetud karpi lasta panna. Ikka võtan topsis kohupiimakreemi ja juustupakendi riiulist. Plastpakendi konteineri juures käin vähemalt üks kord nädalas. Masendav.

Ja siis ma juba tunnen, kuidas kummut ohkab esikus ja hoiab sahtleid kõvasti kinni. Millam ma nendeni jõuan? Tean, et see kõik võtab aega ja nostalgitsemist ja kõhklust ka. Seega tuleb seda teha siis, kui süda on kõva ja mõtted kiired: võtan ja viskan. Võtan-viskan. Jätan.

Nüüd on mul 3 plastkarpi. Kaanega ja puha. Ja ma tean, et ühe sisse tuleb peagi uuesti vaadata, sinna vist läks seda ka, mille järgi igatsust ega huvi pole, aga noh, nii igaks juhuks las jääb. Prrr! 

Hm, tegelikult peaks hoopis kolima.

Oeh.

Armastusega

❤️❤️  Jo