Ühel jaanuarikuu hommikul

 Üks mõnus hommik kulgemas uude päeva. Ma kohe ei oska kirjeldadagi, kuidas mõjub vaikus toas ja aeglamisi kustuv hämarus akende taga. Lauakella tiksumine, ei muud. Teadmine, et veel pole tõttamisteks vaja end liigutada ja aeg näib lõputu. Enesepetmine? Kindlasti, sest aega ju tegelikult pole. On öö ja päeva rütm. Siis ma istun selle selle vahelduva rütmi piiril ja katsun endale leida sobivat nägu ja olemist. Umbes nagu argipäeviti garderoobis seistes valida riietust, mida konkreetesel päeval kanda. Mul on kapis 20 kleiti... Kui ma su imestunud nägu praegu näeksin, siis ütlen ette ruttavalt, et osa neist on suvekad ja teised külmemasse ilma ning osa on pidulikke fassonge. Et siis kahaneb valik. 

Ent see hommikupiiril enda leidmine vajab teinekord seda teadmist, et ... keegi hoolib.  Hommiku-skype sõbraga, kes ei häbene oma unepehmet nägu ega rullis hommikumantli hõlma. Kohvikruus käes, suus veel haigutus - hommik! kas me lumememme teeme? 

Hull peast! Terve ilm on Olafeid täis. Teeks siis juba miski muu ... eluka näitkes. Sellise sõbraliku.

- Tuled modelliks? naer

Vihjad mu alalõuale või? naeran Kuidas magasid? 

- Oh, hästi. Hea on, et on laupäev. Ei tahakski midagi teha, aga pean labidaga garaažiesise üle käima. Jube libe tundub, nii et... Sa? Oled plaani paika pannud? Tahad minuga koos miskit teha? Sõita kuskile?

Hm, ahvatlev. Ja ma muutun igavuse musternäidiseks kohe - ma tahan koristada. Ei, mis tahan, ma suisa pean! Tolumurull Luule saadab igapäevaselt tervitusi. Siis millalgi tuleb kõnnitiir teha. Tahad ka liikuma tulla?

- Nupsukene! Mul on suusad. Laulab: sain suusad ju! 

No mul on mäesuusad. Mul mägi, sul lohk. Muigan. 

Korraga mõistan, et ma olen puuris. Iseenda loodud mugavas puuris, millest väljalend tundub totakas. Mul on mu rutiin, millesse end peitnud olen ja mis oma õõvataval moel annab märku, et nii see jätkubki... Miski ei muutu. Või kui, siis on see ajutine - muutumise uudsus langeb tavaliseks ja argiseks. Ja ma ei taha seda! Otsekui vanad sõbrad, keda enam ei huvita ja kes ei hooli - koostegemise elevus taandub sünnipäevadeks kogunemiseks. Puur, mille uks on alati avatud. Mäng iseendaga - alati on võimalus minna. 

Tead, lõpetame praegu. Leivatainas kerkib muidu vormist välja. Naeran. (appi kui nõme ettekääne, mõtlen).

Ookei (ma lausa näen, kuidas mu lause su näole maski kukutab), teeme siis nii. Suhtlemiseni! 

Ekraanipilt kaob enne kui jõuan vastata. 

Sulen arvuti. Akna taga on jaanuarikuu kõige heledam hommikuhetk.

Armastusega 

💙 Jo

pilt netiavarusest