Siis, kui abi küsides saada rohkem - õppetunni

Sattusin täna suhtlema ühe oma ala eksperdiga. Tekkis probleem, millele arvasin lahenduse leidvat tema abil. Tegu oli /ja on meesterahvaga. Ta on alal tegutsenud kaua. Suisa nii pikalt, et kui sa seda teemat ise ei valda, siis jääd vestluses temaga alla. Praktiliselt vajutas ta gaasipedaali põhja ja ... ma jäin selle alla. Olin unustanud, milline ta olla võib. Ma isegi ei kahtle, et ta on oma alal tegija ja oskab oma teadmisi temaga ühte valdkonda jagavatele kenasti edasi anda, ent jah, mina abi ei saanud. Või tegelikult ma ei osanud ette kujutada, et ma saan telefoni teel loengu asjust, mille mõtestamiseks on minul vaja aega, et ahah, ta mõtleb nüüd selle all seda. Tegelikult oli ta teisel pool toru mu meelest isegi kuri. Ja tunnetades selliselt tema meeleolu, ei suutnud mina edasi anda, mida mul täpselt vaja... Tahtsin telefonikõnele kiiret lõppu. Lõpetasingi. Ja lõpus tänasin. Selle eest, et silmad avas: me oleme ju üsna tihti sarnastes olukordades, kus arvame, et meie suhtluse teine pool adub täpselt, millest räägime. Ent nagu elus juhtub, on enesemõistetavus teinekord kariks suhtlemises. Me arvame, me ei tea. Iseenesest mõisteavaks peame, et teisel on samad teadmised, ta on samal lainel. Me isegi ei hooma, et oma ekspertteadmisi jagades ei pruugita meid mõista. Ollakse viisakad, noogutatakse ja ... pilgud vaatavad ruumis ringi. Mul oli tunne, et selle minu jaoks segase teema veelgi segasemaks tegemine valmistas teisel pool liini isegi kerget üleoleku rõõmu. Vestlus imes mu positiivsest energiast - lupsti! kestaks. Ja kui järele mõtlen, siis ... arvan, et ükskõik, mis teema oleks temaga täna jutuks tulnud, oleks see mu ikka lõpuks tühjaks ammutanud. Vale ühendus. 

Üks inimene ütles, et ma alustan suhtlust alati nii suure energiaga, et kõik ei oska ja ei väärigi seda vastu võtma. Poetakse kilbi varju - olgu selleks siis väga keeruline endaväljendus või mhmh, ahah, nii-nii... Õhinaga alustatud põrkus mulle tagasi.

Mina täitsin oma meele hiljem uuesti plussmärkidega, mere ääres. Silmapiir helendas. Üksik luik ujus rahus ja enesest teadlikuna. Nii ma arvan. Õppetund, mida ma pidin ära õppima. Õppisin? Loodetavasti jaa. 

Armastusega

💖 Jo