Elust endast

 Otse loomulikult läksid mu silmad pahupidi, kui märkasin metallikpunast XC40 oma auto ees sõitmas... See läikis mõnusalt, see sõitis sujuvalt.... Ja mina nägin selle juhti, kes ei olnud täna sündinud... Selge, teine sammas... Ohkasin ja vajutasin gaasi. Ja ei - ma pole kade. Päriselt ka pole. Lihtsalt enda sõiduriist hakkab väsima. Väsimus tähendab aga rohket väljaminekut, eks ole?  Ja üks hetk tähendab see ikkagi seda, et tuleb oma Süstik välja vahetada. Oeh.

Ja edasi ohkisin ma terve päev, aga muude asjade pärast. Hommikul lugesin kokku oma erinevad rollid ja sain kokku kuus. Mõistan, kui keegi nüüd kulmu kergitab, et mis see kuus ära pole, aga no on. Ma tunnen, et see mida ma teha oskan ja hästi oskan, jääb pinnapealseks... Ja pinnapealseks jäävad kõik 6, sest tööpäevas on 8 tundi ja kõik, mis üle läheb, läheb oma elu arvelt, oma taastumisaja arvelt. See teeb kurvaks. Nii tahaks süveneda ja oma asjades täpne olla. Aga see tempo! See asjade rohkus ja kuhjumine. Et tegelikult ma magan öö ära, enne rapsides ja mõeldes, et see läheb mööda ja hommikul olen jälle staridpakul ja ootan pauku. Aga - ma ju ei armasta joosta. No sörkimisega saan hakkama, ent mulle meeldib oma teekonda jälgida ja vaadata, mis mu ümber toimub, mitte perutada finišisse, keel ripakil ja endale vastu rinda tagudes (et siis kukkuda ja mitte kunagi ärgata). Tegelikult võiks selle hommikupaugu asemel olla hoopis kerge nüke, et "davai, provva, hakakem minema". See motiveeriks. Tegelikult motiveerib mind mu pikk hommik: varajane ärkamine; kõnd läbi magavate tänavate mereranda; dušivihm; kohvikruus ja nii edasi. Kui saan sellise hommiku, olen varmas päeva vastu võtma. Muidugi on mul päris kena enesemotiveerimisoskus. Ma lihtsalt naudin, kui saan öelda, et oh, ma seda ei teadnudki! eh, et see käib hoopis nii? tegemata end lolliks - aga iga päev suudab midagi sellist selle rabelungi kõrvale pakkuda, mis teeb pluss-märgiga erksaks. Järelikult arenen! 

Eilne päev tundus eriti kivhtine tulema. Otsustasin, et tulgu mis tuleb, ma jälgin ja märkan ning olen vapper. Päev sai punkti ja paraja peavalu. Millega leevendada? Poeskäiguga. Noppisin siis poekotti üht-teist paremat ja asju, mida vb söön, aga vb mitte. Ostutehing sooritatud, lonkisin poest välja - kott peaaegu maani ja silmad samuti asfaldis kinni. Astun, astun ja siis astun sammu tagasi. Mingi väike karp. Pakendis. Rohkem ei fikseerinud. Keskit lähedal polnud. Ei uurinud pikalt, ei mõelnud pikalt - võtsin karbi üles ja panin kotti. 

Kodus pakkisin koti lahti ja singi ning munadekarbi vahelt libises lauale leitu. Täheldasin siis karpi lähemalt. Mimm kirjeldas järgnevat nii: kui sa oleksid oma nägu näinud! Silmad punnis kui kanamunad, lõug vastu büsti. Ja siis - mõtle, kui pettunud keegi kuskil praegu olla võib... Äkki viid karbi homme poodi tagasi? 

 Feel everything!

Selline märgiline päev. Tunneta kõike.

Ja ega tänane eilsest suurt ei erine - ma lihtsalt ei leidnud maast midagi, a muus mõttes sama -  jõuetus rumaluse ees ja rõõm järgmisest projektist. Kõik läbi tunnetatud. Või?

... nüüd õue! Ilm kutsub.

Jo