Kui endale külla minna

 Kui ma oma maailma lähen, siis sõnad on varmalt tulema, ent iga kord võõristavad alguses. Otsekui poleks ma juba aastaid nende juures käinud. Ma pean neid meelitama, ligi kutsuma ja sõrmedel laskma neid silitada. Alguses on nad ettevaatlikud, aga siis lähevad julgemaks. Muutuvad tugevaks ja emotsionaalsemaks. Voogavad nagu uni üle öö.  Libisevad aeglaselt üle, tõmmates oma varju nagu pikka keebisleppi. Ma võin ju mõelda, et see on ilus. Tegelikult ongi. Lihtsalt see keep on teinekord poripritsmeline. Mõnikord rebenenud. Teinekord kiirgav. 

Kui neist läbi joosta, pritsib tähti nagu pritsmeid. See on nii lõbus! Ajada nad kõik korraga segamini ja pärast seda vajuvad nad oma endisesse olekusse. Meri mu mõtteist. 

Naudin hääbuva päeva minekut. Tõuseb kuu ja sõnad saavad hõbedast kuue. Meri rullub igavikuteel ja jätab rannaliivale tillukesi roosasid merikarpe.  Nendest saan kee, mida hallide päevade kaitseks pluusi all kannas. Lasen liival läbi peo libiseda ja tõusen siis. On aeg. 

Verandal süütan küünlad ja luban endale luksust vaadata, kuidas öösinine samet mähib endasse õue ja hoiab maja kaitsvalt oma pimedas peos. Siin, toas, on soe. 

Kuidas? Kuidas? Kuidas?

Millal ei pannud märke tähele? 

Et see tige tuul norib merega tüli. Lõgistab väravat ja katsub ust. Klopib aknaruutudel ja sajatab alla saju. Hirm? Ikka. See ei ole enam leebe ja lühike suveragin, vaid ähvardav tormipuude. 

Sõnadest saab kilp. Loits, mida meel loob ja mis kaitset koob. Kui kookon ümber mu maja. 

Ja jääb vihasena vilistama see tuul. Rutjub ja rullub, aga üle-ümber ei saa. 

Siis mõnulen sõnade sees ja lubame naerda lagistada, sest piparmündine loitsusüda on lusti täis. Joobunud ja julge.

Ma jätan ta sinna ja kaon vaikselt öösse. Sest ma olen nüüd näinud ja üle vee käinud.  Üle õla vaadates näen, kuidas majakasilma udupehme kollane vihk peatub korraks saarel ja libiseb siis ära. 

Tõmban kapuutsi üle märgade juuste ja lähen läbi kitsa küla hommikule vastu, öönaeratus huulil ja silmad täis hõbedat.

***