Üks poeskäik

 Tulin tuulisest õuest tuppa ja hakkasin poputama oma valusat säärt. Ei miskit hullu, aga mingi totakas valu, mis astumisel end meelde tuletab. Rõõm see enam pole, ent sain oma päevatiiru kirja. Rõõmust on saanud lihtsalt liikumine, mis peab iga päeva osa olema, kui teed istuvat tööd ja kui sulle meeldib jäätis. Kohupiimapirukas.  Ja ma võiksin seda nimekirja jätkata. 

Jube ebatervisliks, onju? Katsetasin täna poeriiulite vahel: kuula keha ja osta seda, mida ta tahab? Juurikariiulite ees seisin. Kuulasin. Kaalikas! Tore, kui kaalikas siis kaalikas. Aga kaalikasahtlis oli kaks tennisepalli suurust isendit ja minu käsi ei tõusnud, et neid sealt võtta. Pööre ja haarasin kõrvalriiulist  kolm korda kallimad pakendatud kaalikatriibud. Leiva-saialetist haaras käsi Fazeri rukkisepiku ja see süümekaid ei tekitanud. Edasi käis keha kaks korda saiakeste riiuli ees edasi-tagasi, aga mida polnud, seda polnud. Hurraaa! Keha tahtis, aga võta näpust - kohupiimapirukaid polnud.

Piimatoodete valikut käin ainult seiramas, et kas on miskit uut ja kui on uut, kas tahan mekutada. Keha täna ei tahtnud. Isegi keefirit mite. Ent valmissalati letist haaras käsi ühe poke-kausi. Noh, hind üüratu, ent kõik tervislik ja keha seest silitav kraam. Seadsin sammud iseteeninduskassa poole, aga - kurivaim küll! - jäätiseletti ei suutnud vältida. Ja ma ei tea kumb, keha või käsi või keegi hull mutt, lihtsalt napsas paar Regatti korvi nii et silm ka ei pilkunud... Oeh. Loobumisvõit. Või siiski - valikute küsimus, kuigi valikut tehes ei tekkinud ühtegi küsimust. 

Kodus tagasi, panin kaalikaribad ahju ja sulgesin jäätisetorbikud sügavkülma sahtli tagumisse ossa. 

Siis jäin mõtlema - aga homme? Mulle üldse ei meeldi teha sööki nii, et sellest jagub rohkemaks kui kaheks päevaks - siis läheb üheülbaliseks ja võib juhtuda, et nädala pärast on kapis ikka veel üks karp, mis sisaldab eelmise nädala õhtusööki. Toiduraiskaja tiitlit, aitäh!, ma kanda ei soovi. 

Kui ootasin kaalikate küpsemist, mõtlesin, et kui keha on võimalik harjutada teistmoodi režiimile (tuttu kell 22:30, üles 5:30, kokku tudu 7 tundi), siis võiks ta sööma ka harjutada näiteks 2 korda päevas - korralik keskhommik ja korralik varajane õhtusöök. Kas eksperimenteerin? Teatud mõttes teostatav, aga puudub eriline mõte. Vist. Küll aga võiks harjutada söömist silmadega ja praktiseerida närimisel kohalolu. Üleüldse võiks ilusasti söömine olla norm. Avan kapiukse ja tegelikult võiks olla ju uued nõud, et ka nendelt on söömine teisem kui noil, kümne aasta tagustel taldrikutel. 

Ahjukaalikas mekib hää. Söön end mõnusaks ja kerin end diivanile rulli. Ikkagi pühapäev ja võib end tunda täpselt selliselt nagu meel ihkab - ühe mõnusa pehme diivanipadjana.

xxx

Jo

No muidugi on pilt internetist ja põhjusel, et ma mängin mõttega - uus diivan, uued padjad, uus miljöö. See jäi silma. Aga padjad on mõnusad!