ÕuH!

No mida?! "Millal sa viimati siia sattusid?", küsib tühi ekraanipaber mu ees ja süstib oma eredust otse silma. Appi, ma tõesti ei mäleta, pean eelmise postituse kuupäeva ette võtma ja tõdema, nukralt, et tjaah, hulk ajavoogu on merre voolanud.

Õues on sügis. Loodus kirjub-mirjub. Ent mere kohal õhetab õhtutaevas ikka nagu peigu ootav pruut.

Rullin arvuti lõputut lehte edasi ja naudin kiirelt loodusvaateid. Turvaliselt. Diivaninurgast. Millal ma ise?

Avan oma kalendri ja sealt vaatavad vastu töised kokkulepped. Kas ma olen end uputamas argisesse?

Kuidas on esmaspäevast saanud juba kolmapäev? 

Kas ma jäängi endale küsimusi esitama? /jah, jääd

Aknast vahivad sisse auto tagatuled. Minek. Maha jäämine. 

Tõmban kammiga läbi juuste ja katsun endale pisut boheemlaslikku look'i luua. Selleks, et mitte tunda end argihalli töölisklassi sootu esindajana. 

Lehvitan postkastist võetud valimispropagandaga ja lennutan need joones paberkonteinerisse. Paber? IT-ajastul. Kuulge, ka memmed-taadid ei saa sellega tuld ahjus üles, sest see paber ei põle!

Klõpsan välisukse selja taga lukku ja lähen sügist hingama. Iseennast hingama.

***

Jo