Argiselt asjalik

 Pärast pisikest hingetõmbeaega (loe: jõulupühi), asutan end kontorisse sõidutama. Lappan autolt maha lume ja sätin end soojale istmele. Vaatan peeglisse - täna tuleb tore päev; TÄNA on väga tore päev!; TÄNA ON ESMASPÄEV!!!

Olgu mainitud, et peeglisse vaatasin juba varem ja manasin sellele, kes sealt vastu vahtis samamoodi, et kui imearmas sassis tuust peeglis on ja milline suurepärane päev on alanud...

Tõöl astusin täiesti tühja kontorisse. Seadsin oma laua töövalmis ja avasin kaane: nii-nii, ikka teevad mittepäkapikud ka pühade ajal tööd. Hm. Võiks ju arvata, et pühade ajal on arvutiekraanipaus kohustuslik... Aga enam ei saa - elame ju arvutiajastul. Või peenemalt kirjutades - digiajastul. Ja digiajastu-esmaspäevad on karedad. 

Mina, vastuvõtja, ei kannata tõredaid toone - see ajastu on möödanik, vähemalt peaks olema, kus üksteist pommitatakse tooniga, mis ei sobi enam ka lasteaiakasvatajale mitte.  Kasvuraskus, mõtlen. 

Tõusen, lasen kohvimasinal endale ühe tökattõmmu joogi valmistada. Rüüpan ja tunnen, et vastuvõtja minus ajab lõuga ette ja tahab selle karuse hommiku üle pea visata ja toast välja astuda. Lumisesse valgesse maagiasse, kus mustadel jõududel kohta pole. 

Prindin vajaliku ja pakin kõik arvutikotti. 

Kodu on kindlus ja kodukontor on kodukindluse väike värkstuba, kus tihane käib aknast sisse piilumas. Sahmin pisut ja töö saab hoo sisse. Ja kui akna taga süttivad sinised tulukesed, nendin - see läheb mööda. See esmaspäev. Selle aasta viimane esmaspäev. 

Võtan valge paberi ja kirjutan selle tihedat teksti täis. Sellest, miks mulle esmaspäev ei meeldi ja siis vastupidi - mis mulle esmaspäeva juures meeldib. See on minu teraapiaviis. 

 Šokolaadikomm põses, loen kirjutatu üle ja tõden, et positiivne lehepoolik on tugevam kui algus: kingsepanoormehe naervad silmad maski taga ja toreda sõbranna soe suterdamine. No ja siis see kommikarp ka ikka. 

Ohkan, võtan veel ühe maiuse ja sulgen arvuti.

***

Jo, (töö)armastusega 💙 (Sinise Esmaspäeva süda)

Hm, kas tööd peab armastama? kas see lihtsalt meeldida ei või? Või kui armastad tööd, siis ei pea ju töötajaid armastama?  Tööarmastus... tööõhin,,, Jep, ma tunnen oma valdkonna vastu tööõhinat.