Kunksu lood. Pöörises.

 Varahommikul oli hakanud lund sadama. Helbeid muudkui langes ja langes. Neid vaadates oli tunne, et keegi suunas sadu kindlal moel ja iga helves teadis täpselt oma ülesannet: langeda ja katta vaibana kõik enda alla. Laid oli lume all lookas - puudeoksad kaardusid kandami all ja üritasid igati paigal olla, et sülmeit mitte maha raputada. Maja ise oli kui üks suur hang. 

Oh, kuidas naine seda vaadet nautis - valge valguse igatsus oli üüratu. Ta tänas mõttes seda, kes lumesaju valla päästis ja ning sumpas lumes alla randa. Suurt saart polnud näha. Üleüldse polnud võimalik kaugelmale näha. Ta oli maailmas üksi oma laiuga. Meri püsis paigal ja ahmis helvestest salaja lisa. Sadu oli sadamasilla lume alla matnud. Eks homme tuleb ta ja lükkab labidaga sisse rajad ja puhastab silla. Täna laseb aga sel valgel imel katta ja peita. Peita mida?

Kunks teadis, et hoolimata oma üksiolemises, oli laiul veel keegi, kes andis endast märku vaid siis kui ise seda soovis. Ja ometigi oli Kunks hakanud seda teist ootama ja vargsi otsima.  Kui ta mõnel õhtul tarokaarte ladus, küsis ta mõtteis, kas võõras ehk soovib end näidata? Vastuseks oli alati ummiktee. Tabu.

Naine silmitses kindale püütuid helbeid - kui imeilusad need jääpisarad olid! Kordumatud ja sõnuseletamtult kaunid. Ja kuidas lumi lõhnas! Selles oli puhtust ja klaarsust. Lihtsust. 

Kunks pöördus maja poole tagasi ja ta süda tõmbus magusvalusalt kokku - väikese valge maja kollase kumaga aknasilmad vaatasid ilma uudishimulikult ja samas koduselt ja kutsuvalt.  Naine tundis, kuidas külm hakkas vargsi riietest läbi pugema. Oli aeg tuppa naasta. 

Toasoojus haaras ta juba ukselt embusse. Ta ei tajunudki väljas olles, et lumesajuga oli saabunud ka korralik miinuskraad. Peeglisse vaadates nägi ta oma õhetavaid põski ja silmi, mis särasid.  Just sellisena ta endale meeldis. 

Ta süütas aknal oleva küünla ja vaatas õue. Maagiline lumepuuder, mis sätendas ja hiilgas. Öö embus  üle kõige.

***

Järgmisel hommikul olid  majakese aknaruudud täis jäälilli - üks kauneim kui teine. Kunks muudkui imetles ja vaatas. Korraga teritas pilku ja luges siis jäätähtedest kokku: ... küll sul on ilusad silmad...

Jo 💖