Laupäev, selline

 Kui sa oled harjunud vara ärkama (no nii 5:50-6:20), siis 8:15 ärkamine paiksab su ülehelikiirusel reaalsusesse ning pole mingi ime, et ükski unenägu meelde ei jää. Õnneks ei tungi pähe mõtet, et on sisse magatud.  On hoopis rahunev erkmeel: ei ole sisse maganud ja ei pea tõttama ja võib endale nautimist lubada. 

Saad lubada aega, et aknast välja vaadata ja näha kuidas lund langeb. Rahulikus tempos kulg, mis veelgi süvendab rahulolu iseendas. 

See imeline valge aeg, mis katab musta meele ja arguse ning hetkeks on vait ka kisajad. 

***

Kunks sidus põllepaelad selja taga kinni ja asus toimetama. Nii palju oli vaja teha! Jõulukeeksid olid nimekirjas ootel ja piparkoogitaigen ootas oma järge. Ja siis veel küünlategu... Muidugi saaks ta kõik tehtud, kui kasutaks... aga ei, ta tahtis ise teha, ise hakkama saada, ise väsimust tunda ja ise rõõmustada ning rahul olla. Seega lõi ta munad kausiserval katki ja hakkas hoogsalt kloppima. Kloppis munad heledaks ja pani siis kõrvale. Teises kausis segas kokku jahud ja suskas sinna sisse mõnuga kardemoni ja näpuotsatäis safranit. Tal oli siiralt hea meel, et droon oli kõik tellitud kauba õigeaegselt üle vee kohale toonud. Talle sobis, et keegi ei pidanud suursaarelt sel pimedal ajal meresõitu ette võtma, vaid sai drooniga ülelennu teha. Tume vesi, teadagi... 

Mõnel korral oli ta pidanud laiu mässima uttu, sest kutsumata droon rippus õhus ja kutsumata külalised Kunksule ei meeldinud. Kõigel on piir. Liigne uudishimu peab õpetama uudishimutsejat ennast. Ta oli isegi tol korral ku droonisilma laiule lähenemas märkas, mõelnud, et kohutaks natuke seda drooniomanikku, aga lõi siis käega ja lasi udul peita kõik nähtava.

Aga nüüd on jõulud ja droon käitus kenasti. Võibolla oli see korrektne käitumine tahe vabandust paluda? Kunks mõtles, et ühe, veel tegemist ootava jõulukaardi adresseerib ta drooni-inimesele. Kaardid... no millisel ajal need veel tehakse? 

Taigen võttis ilmet. Ahi huugas mõnusalt sooja ja lõhnu hõljus mööda elamist. Naisele meeldis see kiire aeg ja lumepuhtus. See, et ta keerles selle kõige keskel tegelikult teadmata, mis toob pööripäev või jõuluõhtu tegelikult. Muidugi saaks ta seda kõike näha, kui vaid laoks taro-kraadid lauale, aga ei - ta ei tahtnud end maagiaga sellel ajal siduda. Seda pole üldse vaja, sisendas ta endale. Kõik mis peab tulema, see tuleb. Talle meeldis ootus. Teadmatu lootus. Seda helesinist ja kirgast lootust toitis ta meeleldi ja mõnuga. 

Keeksivormid ahjus kuumust ja küpsust endasse kogumas, siirdus Kunks õue. Kohev ja kasvav lumevaip. Lund muudkui langes ja langes. Helbeid keerles lõputus tantsus ümber naise, kattes ta juuksed ja õlad. Kunks naeris ja püüdis helbeid pihku, mis hetkeks püsisid ja siis veepiisaks sulasid. Ilm oli nii hele ja helge, just selline, mida ootab iga üks, kes imedesse usub. Valge maagia. Hingetõmbe hetk. 

Pigem tajumine, et keegi nautis seda maagiat koos temaga.

***

Jo 💙