Öö

Avalikku kokkuvõtet  möödunust ei tee. Tahan selle lõppeva raamatukaanena kinni panna ja raamaturiiulisse pista. Oh, neid on ikka parasjagu seal riiulis...

Ent mõned mõtted peidan järgnevasse.

***

 Vaikus. Valge vaikus. Pärast ära minemist. Kunks seisab, selg männitüvele toetatud ja silmad pooleldi suletud, et ehk tabab liikumist või valgust või... Uue aasta esimene öö. Kõrge tähine taevas, mustav meri ja valge laid selle keskel. Ta on ahminud endasse värviliste tulede kuma, mis suurelt saarelt kenasti ära paistis; lubanud endale ühe hoogsa tantsu keset küünlaid ja ehete sära. Vanale tuleb pidulik ja rõõmus punkt panna. Nii on ta aru saanud. Aga eks ole ka neid aastavahetusi, mil ta end halli mähkis ja pisaraid neelates üksildust needis. Siis, kui ta veel ei mõistnud ja ei osanud... 

Aga nüüd langes uue aasta vaikus maale ja sellega kaasnev rahu oli pehme ja lootusrikas. 

Tal ei olnud suuri plaane ega eesmärke, pigem soovis ta, et alanud aasta avardaks ja õpetaks. Et seda, mida ta juba oskas, saaks veelgi filigraansemaks timmida. Peenhäälestada. See lõputu tee, mis algas siis kui ta jalg laidu puudutas. Selle lipp-lappes aastad enne kui ta mõistis, mis tema osa on. Kelleks ta saama peab. Ajutine enesekaotus ja uuesti tõus. Hirm. Õhin. Kurb ja lõbus.  Viha ja kirg. Ja armastus. Alati jõudis ta armastuseni. 

Majaka valgusvihk libises läbi öö. Tegi siis veel ühe tiiru ja peatus siis laiul. Valgustriip kui tee üle vee, läbi õhu. Kunks kissitas silmi: tõesti tundus talle, et keegi liigub valgusvoos. Aga siis oli taas tavaline valgustriip. Ilus öö. Naine lükkas end puutüvest lahti, võttis mütsi peast ja raputas juukseid. Ta sammus otse valgusvoo poole. Lõpuks seisis ta otsekui laval, prožektorite pimestavas embuses.

Ta tõstis käe ja vehkis paar korda. Tuli plinkis kui silmapilgutus vastu ja libises siis üle laiu tumedale merele. Too seal majakas teadis - temaga on kõik hästi.

Pärast majakasilma eemaldumist oli valgusallikaks tähisöö. Selle omapärane ja maagiline valgus salapäratses ja andis ööle nõidusliku lumma. Kunks teadis, õieti tundis, et ta pole üksi. See, kes teda vaatles,  reetis oma asukoha - kadakate vahel aimus sinakat kuma. "Mhmh" ühmas Kunks ja pööras siis metsale selja ning hakkas rahulikult maja poole astuma. Muie suunurgas ja süda tuntavalt tagumas. Ta oli jälle mõtlemas, et see, mis tema ja tundmatu vahel toimub, meenutab muinasjuttu tulipunasest lillest, kaunitarist ja koletisest. Kuidas saab tunda tundeid kellegi vastu, keda otseselt näinud pole? Kelle olemasolu märkab vaid teritatud meel.

Trepist üles astunud, trampis ta saapad lumest puhtaks. Raputas siis juukseid ja nägi neist tillukesi siniseid sädemeid lendumas. Armastusel polegi värvi, on vaid sädelus.  Nähtav vaid neile, kes südamega vaatavad.

Uks sulgus. Õu lõi öös sädelema, otsekui oleks laid kalliskividest.

Armastus pöörles ümber maja ning sadas siis lumekristallidena maha. 

***

Jo 💜