Kogu. Kunksu lood.

 Kunks riputas padjapüürid pesunöörile ja nautis, kuidas tuul need puhevile puhus. Püürid olid lumivalged, nii et päikese paistel oli neid suisa valus vaadata. Naine oli rahulolev. Toa poole minnes noppis ta sõstrapõõsalt peotäie sõstraid ja ümises omaette. Tegusalt alanud päev tegi meele rõõmsaks. Ilus on südasuvi laiul. Meri lainetas ja kajakad kaebasid üksteise peale. Mõned pilvetutid taevas meenutasid eksinuid lambauttesid. Kunks vaatas mandri poole ja tõstis käe ereda päikese eest silmile. Jah, tõepoolest, ta nägi õigesti: pisike must täpp oli õhus ja liikus laiu poole. Neljapäev on postipäev. Õigemini käis see õhupost siis, kui ta oli selle tellinud, kui see oli paraja mõõdu ja kaaluga. Postidroon. Kärmem kui sellisel päeval paadiga laiule tulla. Ja neljapäev sellepärast, et nii olid nad kokku leppinud. Esimesel korral oleks juhtunud muidu nii, et postidroon lebaks tänaseni mere põhjas. Kunks ei olnud päeva ja kellaaja suhtes postiljoniga kokku leppinud, mis tähendas seda, et Kunks oli hakanud põriseva lendkülalise poole kive lennutama ja sai veel viimasel hetkel jaole, kui märkas, et droonil karp ühes. Aga nüüd oli nii, et kui õhupost, siis neljapäev ja keskpäeva paiku. Täpp muudkui kasvas ja kasvas ja Kunks eristas drooni all korvi. Kuigi ta teadis, mis korv sisaldas, oli see ikka tore üllatus, et mis siis seekord. Droon tuuritas korras õue kohal ja laskus siis pehmelt aiateele; vabastas kinnituse, tõusis siis uuesti üles ja kihutas mandri poole tagasi.  Aitäh! lehvitas naine. 

Korv oli ilmakindlalt kiletatud. Kunks võttis korvisangast ja tassis korvi majja. Polnudki teine teab mis kerge, korralik ostukott. Naine harutas kile rahulikult korvi ümbert lahti ja lappas kile kokku: millalgi võib vaja minna või midagi sellest teha. Korv sisaldas rukkijahu, oliivõli, patareide blokki, kolme raamatut, ruudulist märkmepaberit, kahte veinipudelit ja taimelampi. Ümisedes hakkas ta asju nende õigetesse kohtadesse panema. Viimaseks jäid raamatud. Uue raamatu trükilõhn on omamoodi joovastav. Ta asetas kõik raamatud kiiktooli kõrvale lauale. Võttis pealmise kätte ja libistas sõrmed üle lehtede. Raamatu vahelt kukkus välja kollakas ümbrik. Kunks tõstis ümbriku üles ja keerutas käes - ei adressaati ega muud märget. Ta pani raamatu käest ja viis ümbriku kirjutuslauale, et seda lähemalt uurida. Kes kirjutab veel kirju? Kuigi Kunks armastas kirju saada, olid viimastel aastatel need tulnud läbi interneti. Ta võttis käärid ja lõikas ümbriku lühemast servast lahti. Ümbrikust tuli välja samasugune kollaks kokkumurtud paberileht. Naine avas kirja. Kiri oli käekirjastiilis trükitud. 

Kutse

Oled oodatud 15ndal kuupäeval Kogule. 

Kogunemine tund enne päikeseloojangut Posti tänava loomekeskuses. 

Kokkusaamine on väga oluline. Palun põleta ümbrik koos kirjaga.

Tulles jälgi, et oled üksi. 

                                                Kogu

Kogu... Jah, ta teadis, millega on tegu - esoteerikute, selgeltnägijate, sortside ja muu silmale nähtamatuga tegelejate ühendus. Asi, mis teda ei huvitanud. Või vähemalt ta arvas nii. Tänaseni vähemalt, sest varem polnud ta Kogult ühtegi kirja ega muud infot saanud. Ent kutse lakoonilisus ja allakriipsutus muutis ta veidi rahutuks. Posti tänav? Kus see asub? Tõeäoliselt on igas suuremas keskuses Posti tänav. Aga loomekeskus? Naine avas arvuti ja guugeldas. Paar klikki ja koht oligi käes. Kuna käesoleva kuu 15nes kuupäev oli juba möödas, siis tõenäoliselt toimub kohtumine algava kuu 15ndal. 

Naine tõstis pilgu ja vaatas aknast õue. Päikest polnud enam. Taevast katsid pilveklimbid, osad veel valged, aga üha suurem osa halle ja sünksiniseid. Kunks ringutas. Tuleb vihma. Ta tõusis, võttis pesukorvi ja väljus majast. Pesu peksles nööril tõusvates tuuleiilides ärevalt ja heitunult, pööreldes end üle enda rulli. Naine korjas kärmelt pesulõksud ja lappas kuiva pesu korvi. Kauguses kõmises. Pesukorv täis, läks ja lõgistas naine õuevärava lukku - see oli kindlalt riivis. Kui ta trepimademele jõudis, langesid esimesed rasked piisad. 

Toas olles oli kuulda, kuidas sadu kogus jõudu. Piisad trummeldasid aknaplekkidel ja veenired langesid lõputute ojadena mööda aknaklaasi alla. Välk rebestas taeva ja sihtis harulisena merd. Üks, kaks, kolm ja siis käis kõmakas, mis pani naise võpatama. Ta lahkus akna juurest ja silmas laual taas kutset. Selle sõnad tulitasid eredalt paberilehel. Põleta... Ah jaa, kutse tuleb hävitada. Ta võttis kutse ja viis selle kööki, avas pliidiukse ja torkas kutse ahjusuust sisse. Tikust tuld tõmmates küünitas ta selle paberini. Erkroheline leek nilpsas vaid paar korda ja hävitas kirja momentaalselt. Kõik. Nagu polekski seda kunagi olemas olnud.

Järjekordne kõmakas raksatas nii lähedal, et Kunks aimas - nüüd oli mõni puu saanud tabamuse. Taevavesi valgus nüüd nii nagu tahaks laiu üle ujutada. Meri mustas ja vihased lained võtsid üksteiselt mõõtu. Tuul rabeles kadakates ja püüdis neid maa seest välja sikutada. Aga kadakad on kanged. 

See läheb mööda. See läheb mööda. Kunks istus pimedas toas kiiktoolis ja vaatas kuidas torm hullunult väljas tegutses.   

Ta kuulis tuule möirete vahele kuidas õuevärava riiv logises otsekui püüaks keegi väravat väljaspoolt avada.

Valele jääb õu lukku, hea pääseb edasi. Vaid hea.

***

Jo 🧡