Suvine

 Niidetud muru rammus lõhn hõljub koos kardinaga tuppa. Pärastlõunane magus tund. Uimane ja laisk. Suvine. Pole vahet, kui hommik algab hilja ja päev lõpeb sügavas öös. Tõdemus, et aeg on ainult ja ainult minu päralt. Venitan end tuttuuel diivanil pikaks ja otsustan olla ülejäänud aja mõistlikult tegus. See tähendab, et riputan konksudele eilsed rätikule kuivama pandud kruusid. Seitse. Alati paaritu arv. Ühman. 

Sopsutan puhevile diivanipadjad ja silun käega üle sametise diivanikatte. Ilus on. Kaua oodatud ja kallis. Nii kallis, et korraks mõtlesin, kas saan seda lubada,aga nagu ikka - kui sa midagi väga tahad, leiad võimalus.

Sellest diivanist ja kaminast avaras elutoas, saab mu sellesuvise suvekodu lemmikpaik. Terrassilt saabub koos kardinatega järjekordne niiske pahvak, ent sedapuhku on lisaks soolane meremekk. Tuul on muutnud suunda. 

Lähen terrassile ja puit on taldade all niiske. Hommikune sadu oli korralik. Ent nüüd, kui päike vehkleb taevas pilvedega, on kõik kirgas ja värske ja raske.

Jalad saavad murul märjaks. Ei hooli. Mustsõstrapõõsas mustendab marjakobaratest. Mmm. Minu maitse. Homme, kui on kuiva pidanud, korjan tühjaks ja saagist saab koos tibakese konjakiga jõululaua uhkus. Saab kinkidekski. Jõulud? Viskan mõtte peast ja lähen sopsutan õunapuude vahel hüljatuna rippuva võrkkiige vihmaveest vabaks. Küll kuivab.

Naudin, et õhk pole enam palav. Tuul kiigutab kõike, mis ta teele ette jääb. Tunnen, et eilne pikk õhtu pole mind veel vabaks lasknud. Ja ei peagi. Võiksin minna merre solberdama, ent tahan selle hoida  ajaks, kui päike kukub merre. Natuke nutta, märg liiv varvaste vahel ja silmad sulakullast kissis.

Üks kohv kulub praegu ära. Nühin terrassil jalataldu ja vaatan, kuida kollaste liblikate paar hortensiapottide kohal tantsib. Kollane suvi. Või kullane?

Kohvimasin krooksatab korraks, aga annab siis tassi jagu aromaatset jooki. Kuskil mujal pole ma parem kui siin... Võibolla peaksingi? Ei, hetkel mitte. Raputan endast uitmõtte ja kinnitan selle füüsilise pearaputusega.  

Nii on hea - tulla siia kui tu
lla saab. Nautida, maitsta, pöörelda ja olla füüsiliselt tajutavalt hetkes. Eemal kõigest - tööst ja linnast ja ... 

Lappan kotist välja raamatud, mida otsustaisn puhkusesse lubada. Paar ajakirja, ühes sees mu enda jutt. Ja heegelniidikera. Õige! Otsustasin vana hobi enda jaoks taasavastada, Köögiaken, mis männituka poole, vajab kodust ja õielist mustrit. Et pimeajal poleks pelgu aknast välja vaadata. Augustis, näiteks. Kui öö vaatab oma tumeda pilguga igast aknast sisse, siis poen pleedi ja panen laulma Eldissa. Kõrges pokaalis valge vein.

Augustini on aega. Ja seni kavatsen nautida neid pikki hääbuvaid õhtuid ja kastemärgi hommikuid. Taamal kord sositav, kord kurjalt sahisev meri. Mu suveööde unelaul.

***

Jo 🧡