Suvekild

 Kõik need lillekirjud valged ööd, kõik need magusad mõtted, mida hommikuudu endasse peidab, need silmast silma peetud vestlused ja suudlused kui punktid vandel, et ei keegi muu, seon kokku ja riputan pliidi kohale, naistepuna ja melissi kimpude vahele. Et oleks ühel tihkel ja pikal oktoobrikuu õhtul tummise tee kõrvale meenutada ja uskuda - kõik kestab veel. 

Teokarbid klõbisevad taskus ja laine lohistab märga adruvalli kaugemale liivale. Mina, õlga sinu kõrval, koos läbi suvetuule, peod põimunud ja samm ühepikk.

Ikka ei usu, et õnnel on minu jaoks aega ja olla.

Üleõlapilk, sammupaare on endiselt kaks ja adruriba üle vastse jäljerea. Seda hetke tahan alles hoida. Murran killu suvest ja panen koos teokarpidega alusele. Sinu pihku. 

Jo 🧡