Kohale jõudmine

 Tuul on tugev ja triibuline. Mähib end ümber jalgade ja siis sasib juukseid. Nõudlikult, nagu ollakse talle võlgu. Võdistan end ja üritan pikemaid samme võtta. Surun end madalamaks, et nii, vastutuult, kiiremini liikuda. Raske on. Pööran selja, et korraks hinge tõmmata. Tuul kasutab selle ära ja tahtmatult liigun mõned sammud tuldud teed tagasi. Kelle võit? kuulen ta vingus häält. Mõtlen kohe: viimane naerab. Keeran end jälle minekusuunas ja teen tublid astumised. Tuul pillutab prahti ja tolmu. Saan sahmaka näkku. Aga ma ei anna alla. Pole minu moodi. Pealegi on mul koht kuhu jõuda. See teadmine teeb mu tugevaks. Rühin sammhaaval edasi. Tänan õnne, et puid tee ääres pole ja mu minek on takistustest vaba. 

Tuul kisub mu jakihõlmu ja neil pole midagi selle vastu, et mu ümber laperdada. Nagu väiksed lapsed, või siis edevad teismelised tähelepanuvajaduses. Surun käed risti rinnale. Kohe, mõnikümmend meetrit veel. Vahin ainult enda ette maha. Tossuninad on pragulised. Hea, et vihma ei saja. Tuul pöörleb mu ümber ja tõukab kord eest, siis tagant. Olen nagu kompassi seier, mis ei tea asukohta näidata.

Lõpuks olen kohal. Uks mu ees on puidust ja vana, värv kohati algse puiduni maha koorunud. Võtan käepidemest ja tõmban. Raske uks on tõrges. Tõmban veel korra ja poen siis tekknud praost sisse. Uks mu selja taga sulgub. Surun selja vastu ust. 

Vaikus. 

***

Jo 🧡