Kladioolide aeg

On ammu unustuses kirsiõite valge lumi. Päike maheneb ja magab kaua. Ei taha isegi tõusta, kui hommikumuru on märg ja ämblikukiiged raskeid katepärleid täis.

Otse akna all valvab kladioolide kõrge rida. Pead püsti ja saabuvat uhkust täis. 

Mõtlen, et kas nemadki näevad öist linnuteed ja kannavad tähistaeva lummust endis kui krooni?

Keegi jookseb. Sammud kui täpid teel, kiirelt ja kirega. Aga aega on - terve pikk päev ees, jõuab seada ja sättida. Õue linad kuivama ja tanum sodist pühkida. Ja viimaste sõstramarjade kobarad kisselli püüda. 

Et oleks öösel rüübata, kui kladioolidega koos linnuteed vaadata. 

Jo 🧡