Õhtu

Ritsikate kaskaad kõlas tihenevas õhtus järjest intensiivsemalt. Hall, sompus kuid soe päev oli hääbumas. Korra tundus, et taevas hakkab jälle tihkuma, kuid pilved olid oma kandami silmapiiri poole viimas.

Kunks kõndis mere ääres, solkas läbi vee kuni kaini ja ronis siis mööda märga liiva kaldast üle. Õhk lõhnas kirbelt. Sügise lõhn.

Täna oli siis see päev, mil ta oleks pidanud minema Koguga kohtuma, ent ta loobus. No mis nõid ta on, või selgeltnägija või lausuja või... See, et ta teadis rohkem taimedest, tuli lapsepõlvest koos vanaemaga niitudel käies ja ravimtaimi korjates. Hiljem, koolis, oli bioloogia koos keemiaga ta lemmikained. Seda, et ta uskus, et ilmas on rohkem kui silm seletab, või meel tajub, pidas ta loomulikuks. Saare üksildus oli teinud kuulmise eriti heaks. Nii ta arvas. Sestap oli ta Kogu kutse lasknud enda mõtteist eemale kanda. Laiult lahkuda ja võõrasse seltskonda minna - ei, see ei olnud tema valik. 

Ta sättis avatud akna ees kardinaid ja jälgis mõne hetke kauguses oleva majaka plinkimist. See mõjus alati rahulikult. Rahustavalt. Kõik on merel korras ja laiul ka. See aeg, kui päev pole veel otsas ja ööl puudub võim, meeldis talle kõige rohkem. Õunte lõhn ja mere soojus. Suve vaikne hääbumine. 

Pleed ümber, läks Kunks õue ja istus võrkkiike. Seda hetkes olemist ja hetke tajumist oli ta pidanud kaua õppima ja läks veel mitu aega enne kui ta hakkas neid hetki armastama ja nendes päriselt olema. Niimoodi õõtsudes ja enda tajudes tundis ta enda laiu pärisosana. Killuna mosaiikpildist. 

Üksindusest ja üksildusest oli saanud tunne, mis temas eksisteeris ja mida ta oskuslikult juhtis. Tunne...

Mis tunne võiks olla armastada? 

Nagu sa ei teaks, narr moor. 

Või? Või ma olengi unustanud? See, mis mu laiule kunagi tõi, see südamevalu, seda tunnet mäletan, aga enne seda? Enne seda oli ju reetmine, petmine. Aga veel varem? Siis oli ju armastus? Või polnud see armastus?

Kunks silmitses tintmusta taevast, kus hakkasid üksteise järel sirama tähed. Neid  tekkis üha rohkem ja rohkem. Kirkad vilksatused, mis taevakummi elavaks tegi. Linnutee sirutus risti üle laiu. Hetk, kui kõik näib nii tilluke ja tühine selle lõputuse ees.

Naine kohendas pleedi tihkemalt ümber õlgade. Sirutas käe ja noppis oksalt õuna. 

Hea ja kurja tundmise puu. Mida sa mu ellu veel tood?

Kunks haukas õuna ja mahl nirises mööda huuli. See maitses hea.

Õunapuu okstele riputatud lambid särasid oma taevastele sugulastele vastu.

***

Jo 🧡