Mine, kui tuleb minna

 Varbad märjas liivas. Õhtupäike kuldab vee ja hoiab veekalkvel silmad valusas embuses. Ka see päev saab mööda.

Homme on juba väheke kaugemal tänasest ja ülehomme veelgi kaugemal. Nagu hajuvad veeringid, hajuvad ka hetked, mida uuesti läbi elada ei taha. Ja ei peagi. Iga haav paraneb ja armistub. Igale kriimule on salv või plaaster. 

On mõtted, mis tulist ristlust peavad ja valu, mis vaikides pureb. Ent - ka see saab otsa ja mööda.

Ploomisinise silmapiiri taga hajub vikerkaar ja sa pakid end kokku: eilse ja tänase; kõik katkised mõtted ja väljaütlemata suru. Minek on vaikne ja varjuta. Vaba püüdlemaks põhjani hingata. Proovi.

Ja võibolla ongi nii parem. Iseendale ennekõike. Et see läve, mis su astumist ootab, saaks uksel lasta paotuda. Kuula ja sa kuuled. 

Jo 🧡