125. päev
Hommik venis unise ja hallina läbi poikvel akende tuppa. Kerge tuulehoog pani kiikuma kardina. "Mmmm... " Kunks venitas end voodis pikaks-pikaks ja lõdvestus siis üleni. Sügav hingetõmme sisse, millele järges mõõdukas väljahingamine. "Kohe tõusen, aitäh kena öö eest." Põrand tervitas varbaid pisut jahedalt, ent see ainult tiivustas alanud päeva.
"Täna on siis see päev, ühesaja kahekümne viies..."
Kunks loputas külma veega nägu ja uuris end mõtlikult pesukausi kohal olevast peeglist. "Võiks ühe astelpaju-kuuri läbi teha. Või keedaks uue ürdisalvi?"
Kerge üminaga siirdus naine magamistuppa tagasi ja riietus tavapärase seeliku asemel teksadesse ja T-särki. Harjanud läbematult juukseid, asus ta kohvi keetma ja hommikueinet valmistama. Süsi ootas oma kausi kõrval, rahuliku oleku taga varjamas ärevus ja kärsitus. Krõbinad kaussi kallanud, asetas Kunks nõu Süsi ette. "Palun, semu." Naine muigas.
Süsi imestas, aga otsustas, et tühi kõht paneb imelikke asju tähele panema.
Näksides röstsaia, millele määritud ürdivõi ja lonksates mõrukohvi, avas Kunks arvuti. Pisut kannatust ja juba sai ta ligi oma postkastile. Kiri apteegiketilt sooviga turustada tema teesegusid. "Mahud! Mahud kullakesed! Ma ei tee masstoodangut." Kunks oli loobunud seletamast, et tema ürdisegudes on rohkem kui taime vägi. Talle meeldis teesegusid, tinktuure ja salve kokku segada, lisada sinna pisut enda puru, nii kutsus ta oma sõnu ja soovimisjõudu, et valmiv väekam saaks.
Teine meil oli tänumeil ja Kunks luges selle sooja kirja mitu korda läbi. "Mul on hea meel, et sul hästi läheb, kullake."
Järgmise meili tippis ta ise. Selles pakkus ta oma kauaaegsele partnerile uusi komponente sisaldavat rahustava toimega teesegu ja adruseepi, mis koorib ja noorendab nahka. Märkis ära koguse ja algse hinna. Meil läks teele.
Järge ootas sissekanne retseptiraamatu tarvis. Kiiresti luges ta läbi eelmisel päeval trükitu, parandas mõnes kohas lauseehitust ja kärpis teksti lühemaks. Pilk aknast väljas, kogus ta mõtteid ja alustas siis klaviatuuril klõbistamist. Näpud liikusid kärmelt, silmade vahel süvenes mõtlemiskorts.
"Oh, noh, aitab." Kunks ringutas. Selg oli pisut kange. Ta liigutas pead ja mudis kätega turja. "Kell?"
Õu oli valgust täis, hoolimata sellest, et päike polnud end näidanud. "Päev järelikult."
Kunks tõusis, asetas kohvitassi kraanikaussi. Seisis siis mõtlikuna avatud külmiku eest, võttis välja juustu, leivakapist omatehtud sepiku ja kausist tomati. Võileib sai uhke ja kõrge - tipus basiilikuleht. Mõnusalt maitses esimene mahlane suutäis. Tšillipipar naksas maitsemeelt ja Kunks lugistas täissuuga naerda. "Oivaline!"
Süsi nurrus kiiktoolis pleedi peal ja nägi kassi-unenägu.
Kunks leidis, et on aeg ette valmistuda. Ta libistas käega üle CD-rea ja valis silmad kinni välja plaadi - keldi lood. "Hm." Surinaga sisenes plaat mängijasse ja tuba täitsid peagi pisut nukrad, ent julged noodid. Kunks valmistas segu: naistepuna, nõmmliivatee, meliss, üheksavägine ... palderjan? Jah, pisut. Ja angervaks, raasuke kassitappu, nõgese seemneid. Keev vesi voolas purule peale. Aurava kannu kohal sosis naine sõnu. Ainus sõna, millest aru sai, oli "unustus."
Viis plaadimängijast kõlas helgemalt, suisa toretsevalt. Kunks jättis tee tõmbama ja läks ise ümber riietuma. Kas see helesinine, lemmikkleit, või mereroheline nagu... "Jah, just see!" Teksad jalast, särk seljast ja roheline kleit libises üle naise palja ihu nagu soe laine.
Hoolega harjas Kunks nüüd oma juukseid. Lõpuks raputas ta pead ja juuksed moodustasid heleda õhulise raami naise päevitunud näole.
"Kõtt!" ajas ta Süsi kiiktoolist minema, võttis kätte kruusi teega ja istus tooli. Muusika kõlas nüüd pisut iidselt, samas kaasaegse kõlakeelega, rütmi liikumine dikteeris meloodia voogamise. Kunks kiikus suletud silmil ja rüüpas kruusist aromaatset teed. Süsi pidas targemaks kaduda. Ta teadis, mis võib sündima hakata. Oli ta ju ennegi üle elanud naise tugevaid emotsioone - kord emmates looma nii, et tolle silmad pealuust välja tungimas, siis konksus sõrmedega vihast ulgudes looma pigistamas. "Ei, mul ei ole vaja siin olla."
Plaat lõpetas mängimise. Kruus oli tühi. Kunks istus liikumatult toolil. Tajudes vaikust, avas naine suletud silmad.
Ühesaja kahekümne viies päev.
"Ühesaja kahekümne viies, ühesaja kahekümne viies, ühesaja kahekümne ... " üha korrutades numbreid, tõusis naine toolist ja liikus välisukse poole. Õhtu mängis merel värvidega, muutes selle kord helehalliks, siis sügavsiniseks. Pontsakad ja kohmakad hallid pilved ei suutnud kuidagi kohta leida ja seisid nüüd kohmetult mere kohal, häbenedes oma lopsakat massi ja määrdunud värvi.
Mererohelises Kunks sammus liivariba poole. Kohale jõudnud, heitis ta rannale pikali, jalad mere poole, säravad suured iirised vaatasid midagi nägemata otse üles. Tõusuni oli väga vähe aega. Ta ei tundnud külma, küll pisukest võbelust, või õigemini kerget ärevust, et kas loits seda puhku toimib. "Peaks ju küll - aeg, päevade arv, teesegu, meri... kõik klapib. Ja ma ju ise tahan, sest mõttetu on oodata."
Ühseaja kahekümne viies, ühesaja ...
Meri noolis oma vahuse keelega varbaid. Nähes, et need ei osuta vastupanu, liikus veepiir julgemalt ja aplamalt. Juba riivas märg kleidiserva ja libises etteheidet ootes lainete sülle tagasi. Ent tegevust ei järgnenud. Vesi tõusis. Juba oli lisaks jalgadele märg naise seljaalune, samuti käed, mis olid sirutatud liivale. Peagi said mereseks juuksed. Heledad salgud liival, millega meri mängis kui mererohuga. Naine oli nüüd mere oma. Suletud silmil palus Kunks sosinal: "Luba mul minna nüüd, ühesaja kahekümne viies päev, üle unustuse läve. Las olen vaba. Vabaks antud ja unustatud. Nii nagu lasen mina minna, lase ka Sina. Olen vabamast vabam. Unustatud ja unustan. Armastatud ja armastan. Las minna... nüüd ja kohe. Igaveseks."
Taevas selgines, öötuul ajas laiali pilvekombud. Lained lookasid tasa üle liival liikumatult lebava keha. Mereroheline kleit sulas lainerütmiga ühte, märjad juuksekahlud silitasid pehmelt liiva. Aegamisi tippis öö taevakaare täis tillukesi tähti.
Täpselt ükssada kakskümmend viis päeva tagasi lahkus saarelt tagasi vaatamata Kapten.
"Täna on siis see päev, ühesaja kahekümne viies..."
Kunks loputas külma veega nägu ja uuris end mõtlikult pesukausi kohal olevast peeglist. "Võiks ühe astelpaju-kuuri läbi teha. Või keedaks uue ürdisalvi?"
Kerge üminaga siirdus naine magamistuppa tagasi ja riietus tavapärase seeliku asemel teksadesse ja T-särki. Harjanud läbematult juukseid, asus ta kohvi keetma ja hommikueinet valmistama. Süsi ootas oma kausi kõrval, rahuliku oleku taga varjamas ärevus ja kärsitus. Krõbinad kaussi kallanud, asetas Kunks nõu Süsi ette. "Palun, semu." Naine muigas.
Süsi imestas, aga otsustas, et tühi kõht paneb imelikke asju tähele panema.
Näksides röstsaia, millele määritud ürdivõi ja lonksates mõrukohvi, avas Kunks arvuti. Pisut kannatust ja juba sai ta ligi oma postkastile. Kiri apteegiketilt sooviga turustada tema teesegusid. "Mahud! Mahud kullakesed! Ma ei tee masstoodangut." Kunks oli loobunud seletamast, et tema ürdisegudes on rohkem kui taime vägi. Talle meeldis teesegusid, tinktuure ja salve kokku segada, lisada sinna pisut enda puru, nii kutsus ta oma sõnu ja soovimisjõudu, et valmiv väekam saaks.
Teine meil oli tänumeil ja Kunks luges selle sooja kirja mitu korda läbi. "Mul on hea meel, et sul hästi läheb, kullake."
Järgmise meili tippis ta ise. Selles pakkus ta oma kauaaegsele partnerile uusi komponente sisaldavat rahustava toimega teesegu ja adruseepi, mis koorib ja noorendab nahka. Märkis ära koguse ja algse hinna. Meil läks teele.
Järge ootas sissekanne retseptiraamatu tarvis. Kiiresti luges ta läbi eelmisel päeval trükitu, parandas mõnes kohas lauseehitust ja kärpis teksti lühemaks. Pilk aknast väljas, kogus ta mõtteid ja alustas siis klaviatuuril klõbistamist. Näpud liikusid kärmelt, silmade vahel süvenes mõtlemiskorts.
"Oh, noh, aitab." Kunks ringutas. Selg oli pisut kange. Ta liigutas pead ja mudis kätega turja. "Kell?"
Õu oli valgust täis, hoolimata sellest, et päike polnud end näidanud. "Päev järelikult."
Kunks tõusis, asetas kohvitassi kraanikaussi. Seisis siis mõtlikuna avatud külmiku eest, võttis välja juustu, leivakapist omatehtud sepiku ja kausist tomati. Võileib sai uhke ja kõrge - tipus basiilikuleht. Mõnusalt maitses esimene mahlane suutäis. Tšillipipar naksas maitsemeelt ja Kunks lugistas täissuuga naerda. "Oivaline!"
Süsi nurrus kiiktoolis pleedi peal ja nägi kassi-unenägu.
Kunks leidis, et on aeg ette valmistuda. Ta libistas käega üle CD-rea ja valis silmad kinni välja plaadi - keldi lood. "Hm." Surinaga sisenes plaat mängijasse ja tuba täitsid peagi pisut nukrad, ent julged noodid. Kunks valmistas segu: naistepuna, nõmmliivatee, meliss, üheksavägine ... palderjan? Jah, pisut. Ja angervaks, raasuke kassitappu, nõgese seemneid. Keev vesi voolas purule peale. Aurava kannu kohal sosis naine sõnu. Ainus sõna, millest aru sai, oli "unustus."
Viis plaadimängijast kõlas helgemalt, suisa toretsevalt. Kunks jättis tee tõmbama ja läks ise ümber riietuma. Kas see helesinine, lemmikkleit, või mereroheline nagu... "Jah, just see!" Teksad jalast, särk seljast ja roheline kleit libises üle naise palja ihu nagu soe laine.
Hoolega harjas Kunks nüüd oma juukseid. Lõpuks raputas ta pead ja juuksed moodustasid heleda õhulise raami naise päevitunud näole.
"Kõtt!" ajas ta Süsi kiiktoolist minema, võttis kätte kruusi teega ja istus tooli. Muusika kõlas nüüd pisut iidselt, samas kaasaegse kõlakeelega, rütmi liikumine dikteeris meloodia voogamise. Kunks kiikus suletud silmil ja rüüpas kruusist aromaatset teed. Süsi pidas targemaks kaduda. Ta teadis, mis võib sündima hakata. Oli ta ju ennegi üle elanud naise tugevaid emotsioone - kord emmates looma nii, et tolle silmad pealuust välja tungimas, siis konksus sõrmedega vihast ulgudes looma pigistamas. "Ei, mul ei ole vaja siin olla."
Plaat lõpetas mängimise. Kruus oli tühi. Kunks istus liikumatult toolil. Tajudes vaikust, avas naine suletud silmad.
Ühesaja kahekümne viies päev.
"Ühesaja kahekümne viies, ühesaja kahekümne viies, ühesaja kahekümne ... " üha korrutades numbreid, tõusis naine toolist ja liikus välisukse poole. Õhtu mängis merel värvidega, muutes selle kord helehalliks, siis sügavsiniseks. Pontsakad ja kohmakad hallid pilved ei suutnud kuidagi kohta leida ja seisid nüüd kohmetult mere kohal, häbenedes oma lopsakat massi ja määrdunud värvi.
Mererohelises Kunks sammus liivariba poole. Kohale jõudnud, heitis ta rannale pikali, jalad mere poole, säravad suured iirised vaatasid midagi nägemata otse üles. Tõusuni oli väga vähe aega. Ta ei tundnud külma, küll pisukest võbelust, või õigemini kerget ärevust, et kas loits seda puhku toimib. "Peaks ju küll - aeg, päevade arv, teesegu, meri... kõik klapib. Ja ma ju ise tahan, sest mõttetu on oodata."
Ühseaja kahekümne viies, ühesaja ...
Meri noolis oma vahuse keelega varbaid. Nähes, et need ei osuta vastupanu, liikus veepiir julgemalt ja aplamalt. Juba riivas märg kleidiserva ja libises etteheidet ootes lainete sülle tagasi. Ent tegevust ei järgnenud. Vesi tõusis. Juba oli lisaks jalgadele märg naise seljaalune, samuti käed, mis olid sirutatud liivale. Peagi said mereseks juuksed. Heledad salgud liival, millega meri mängis kui mererohuga. Naine oli nüüd mere oma. Suletud silmil palus Kunks sosinal: "Luba mul minna nüüd, ühesaja kahekümne viies päev, üle unustuse läve. Las olen vaba. Vabaks antud ja unustatud. Nii nagu lasen mina minna, lase ka Sina. Olen vabamast vabam. Unustatud ja unustan. Armastatud ja armastan. Las minna... nüüd ja kohe. Igaveseks."
Taevas selgines, öötuul ajas laiali pilvekombud. Lained lookasid tasa üle liival liikumatult lebava keha. Mereroheline kleit sulas lainerütmiga ühte, märjad juuksekahlud silitasid pehmelt liiva. Aegamisi tippis öö taevakaare täis tillukesi tähti.
Täpselt ükssada kakskümmend viis päeva tagasi lahkus saarelt tagasi vaatamata Kapten.
Kommentaarid
Postita kommentaar